Sellel nädalal sõidab Eesti kokakoondis olümpiale medaleid tooma. Kõlab upsakalt? Üldsegi mitte. Kokakoondiste olümpiavõistlus toimub huvitavas formaadis, kus iga koondis võistleb sisuliselt iseendaga.

Iga võistkond peab valmistama kolmest roast koosneva menüü 110-le inimesele ja seitsme roaga degustatsioonimenüü 14-le inimesele. Mõlemaid hinnatakse eraldi.

Maksimaalse soorituse eest saavad kohtunikud anda 100 punkti. Iga üle 90 punti kogunud võistkond saab kuldmedali, üle 80-ne hõbeda ja üle 70-ne pronksi. Alla 70 punkti jäänud sooritus väärib diplomeid. Medalite arv ei ole piiratud, kui kõik võistkonnad koguvad üle 90 punkti, saavad kõik kuldmedalid kaela.

Võistlema on kvalifitseerunud 24 rahvuskoondist. Esimest korda on nende seas ka Eesti koondis. Meeleolu on ootusärev. Tulemust ette ennustada on keeruline. Naabrid soomlased, kes eelmiselt olümpialt kullad ära tõid, on töötundidesse arvestatuna harjutanud neli korda meie kokkadest kauem.

Suured muutused meie restoranimaastikul hakkavad võtma esimesi jooni. Isikupära on kindlasti üks nendest joontest. Rosé by Carre d’Or Uus-Volta kvartalis on väga isikupärase koha stiilipuhas esindaja.

Sündmustevaene aasta Eesti restoranimaastikul on möödas ja eeldatavalt palju aktiivsem on alanud. Tegelikult oli igavavõitu Eestis, meist lähemal ja kaugemal oli elu vägagi vilgas. Naabrite soomlaste juures lausa nii vilgas, et mõne vastavatud restorani eluiga ei küündinud poolest aastast pikemaks. See peaks küll olema maailmarekord!

Endale sai nime senine hall ala fine dining’u ja casual dining’u vahel. See on nüüd ametlikult casual fine dining. Niisuguse restoraniformaadi vahest kõige stiilipuhtam esindaja Eestis on Lahepere Villa, mille peakokale Silver Saale andsid kohaliku värske rohelise kraami kasvatajad Luxvegist üle Falstaffi Aasta Koka tiitli.

Fine dining’ut jääb ka Euroopas aina vähemaks. See kolib ümber Aasiasse. Igal endast lugupidaval Euroopa kolme tärni kokal on nüüd restoran ka Aasias, Araabias, või mõlemas. Seal ollakse valmis köögis tegema ülemõistuse pikki tööpäevi naeruväärse tasu eest. Seal leidub raha kõige kallima meelelahutuse eest tasumiseks. Kas Euroopa gastronoomia hakkab järsku marginaliseeruma?

Sogases vees ujuvad suured kalad. Midagi taolist on kombeks optimistlikult öelda aja ebaselge aja kohta, kui õhus on tunda suuri muutuseid. Eelmine niisugune aeg oli 15 aastat tagasi. Majanduskriisi tulemusena muutus Eesti restoranimaastik palju mitmekesisemaks. Selle aja suurimad kalad püüdsid sogasest veest Zastserinskite perekond Mooni ja hiljem Kolme Sibula asutamisega. Ja Põhjaka “poisid” Ott Tomik, Märt Metsallik ja Joel Kannimäe Põhjakal restorani avamisega.

Sealt algas aeg, mille juhtmõte oli: igal heal kokal peab olema oma restoran. Covid tegi sellele ajajärgule ja ka mõtteviisile lõpu. Vägagi märgiliselt lõpetas Põhjaka just nüüd oma tegevuse. Aga Zaštšerinskid jätkavad. Jätkavad sellepärast, et kokkadest on saanud ettevõtjad, kellel on terane arusaamine valdkonnas toimuvast. Peakook ei ole enam jumal taevas ja söögisaalis toimuv peab olema köögiga samal tasemel. Enam ei ole staare. Nüüd on kollektiivid. Perekonnad.

2010-ndate sära tuhmub vägisi. Vanad restoranid tuleb kas uuesti “läikima lüüa” või asendada uutega. Just seda on Zaštšerinskid teinud. Mantli ja Korstna andsid käest ära teistele jätkamiseks. Kolme Sibulat kolisid uude kohta ning värskendasid kontseptsiooni. Mida nad Mooniga ette võtavad, saab näha.