Olevimägi on väga eriline tänav Tallinna vanalinnas. Eriliseks teevad selle tänava restoranid. Ja mitte niisama restoranid, vaid tipprestoranid. Sõnaga “tipp” on küll kokkade ja restoranidega seoses väga hoolimatult ümber käidud. Kõik leemekulbi liigutajad ja söögikohad, mis mingil moel meedias figureerivad, on kohe “tipud”. Sellistel puhkudel väga õigustatud jutumärgid unustatakse aga ära.

Lähme Lätti maitsereisile! Huvitav, kas kellelegi on üldse kunagi niisugune ettepanek tehtud? Uuest Põhjala köögist sai kiiresti Skandinaavia rahvaste identiteedi vaat et kõige olulisem osa. Aga Baltimaade uued maitsed on suures osas endiselt avastamata maa. Haarame siis mõttest kinni ja võtame avastatusretke ette.

Peresõbralik restoran – kõlab pisut kummaliselt, kas pole? Missugune söögikoht siis ei ole peresõbralik? Tõepoolest, mõned väga kõrge tasemega restoranid dikteerivad ka meil käitumisreegleid ning väikesed lapsed ei ole ilma tingimusteta teretulnud. Kuid niisuguseid on väga vähe.

Möödunud nädalal toimus Eesti restoranielu lõppeva aasta kulminatsioon. Saime vastused kahele kõige olulisemale küsimusele. Kas Eesti saab uue kõige parema restorani? Ei saanud. NOA Peakoka pool kaitses oma positsiooni edukalt. Ning kas restoran Vincents on ka sellel aastal kõige parem Baltimaades? Ei ole. White Guide hindas Vincentsi ühe punkti võrra paremaks, kui restoran oli möödunud aastal, kuid NOA Peakoka Pool osutus pidurdamatuks.