Pitsast on vägisi saamas uus Eesti rahvusroog. Ilma naljata. Agaramad pitsameistrid on pikalt otsinud ja leidnud enda jaoks kõige sobivama kohaliku jahu. Paremates pitsarestoranides kasutatakse ainult juuretisega taignast, ja katteks kasutatakse igasugust kohalikku kraami kuni vürtsikiluni välja. Konservatiivne eestlane ei ole niisugust toiduga mängimist omaks võtnud ja eelistab süüa klassikalisi pitsasid. Uuendusmeelsed jumaldavad kokkade […]

Bottengarn on omapärane restoran. Avatud ainult suvehooaegadel ja mitte kunagi ei ole ette teada, missugune saab olema restoran uuel hooajal. Koguva küla ja sadama maaliline ümbrus püsib muidugi samana, kuid restoran oma söögi, joogi ja teenindusega on otsekui suvine ilm igal aastal pisut erinev.

Lõppeval hooajal on Bottengarn aga parem, kui ei iial varem. Arvo Sulu on otsekui viimistletud välja nägema niimoodi, et suudaksid pakkuda konkurentsi söögilaua tagant avanevatele lummavatele vaadetele. Maitsekombinatsioonid on originaalsed. Seda noormeest saab julgelt nimetada üheks Eesti kokakunsti seni veel vähe avastatud talendiks.

Joogikaart on lühike, kuid “igast teisest restoranist tuttavaid” jooke sellest ei leia. Kokteilivalik suudab konkurerreida Eesti paremate baaride valikuga.

Kahju ainult, et kõike seda saab kogeda veel vaid loetud päevad, sest õhtusöögiga muinastulede ööl 31. augustil restorani hooaeg lõppeb.

Kui Tartu kinnitati Euroopa kultuuripealinnaks, oli algul kõhe tunne. Kindlasti saab Tartu laias laastus hästi hakkama, aga restoranid? Kui üksikud pärlid kõrvale jätta, olid Tartu restoranid diplomaatiliselt öelduna – liiga üheülbalised.

Nüüd juba võib kergendatult hingates rõhutada sõna “olid”, sest see, mis Tartu söögi- ja joogipakkumisega aasta jooksul juhtus, on eriline ja tähelepanuväärne. Ilma suuremate väliste muutusteta, toimus oluline sisuline edasiminek. Üks paremaid näiteid selle kohta on

Päike ja terve rodu üritusi meelitavad Pärnusse igal suvel suure hulga inimesi. Aga väga suurele osale tippajal Pärnus olijatele on jäänud aastast-aastasse hinge rahulolematus. Rahvamasside teenindamisega vähegi rahuldaval tasemel ei ole linna külalislahkust pakkuvad asutused hakkama saanud.

Pärnu külalislahkuse lipulaev Hedon pakub küll turvatunnet, et pettuma ei pea. Aga sinna kõik ei mahu või on esinduskoha hinnalipik kõrgevõitu. Supelsaksad, Pastoraat ja Mon Ami on Pärnu näo kujundajad, seepärast antakse neile väiksemad hakkamsaamatused andeks. Aga rohkem ei ole Pärnust suurt midagi oodata olnud.

Möödunud suvi tõi veidike värsket lootust. Uus resto nimega Rööm pakkus päriselt ka rõõmu. Tegutses ettevalmistunult ja läbimõeldult, aga ikkagi oli kõike head veel Pärnu suuruse linna kohta liiga vähe. Nüüd, sellel suvel ,võib Pärnusse minna juba palju ootusrikkamalt.