Kaks nädalat eriolukorda Eestis on muutnud inimeste elu radikaalselt. Suurem osa sellest, mida varem tehti kodunt väljas, tehakse nüüd kodus, või ei tehta üldse. Kui ühe toidukorra päevas sõi töötav inimene varem ikka kodunt väljas, siis nüüd enam mitte. Kui varem käidi heades restoranides meelt lahutamas, siis nüüd on see praktiliselt võimatu. Kogu meeldivalt kihistunud ning erinevaid valikuid ja naudinguid pakkuv restoranimaailm kees loetud päevadega kokku üheks ühepajatoiduks.

Eriolukord tähendab ennekõike seda, et kõik on oma mugavustsoonist välja kupatatud ning sinna tagasi ei pääse niipea mitte keegi. Niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid personaalseid eriolukordasid. Suuremat osa ühendab siiski üks – tuleb püsida kodus nelja seina vahel.

Alustades sellest, et eelmise nädala infovoo üks suuremaid dominante oli WC-paber, tuleb tõdeda, et tegemist ei ole mitte mingi lihtsa, vaid vägagi märgilise tootega. Meie kõigi jaoks. Viimati, kui WC-paberist ebaproportsionaalselt palju räägiti, lagunes meie ümber laiali terve meie elu. Sest kokku varises Nõukogude Liit. Mis siis nüüd, kas keerame paanikanupule veel ühe vindi peale?