Enne viiruse võimutsema hakkamist pööras iga resto kotletiga kuklile oma menüüs suurt tähelepanu. Püüdis seda valmistada võimalikult erilistest toorainetest või rakendas ohtralt fantaasiat. Kui inimesi enam restodesse üldse ei lastud, sai burgerivalmistamisest söögikohas ja tellijale kojusaatmisest peaaegu et kohustus. Aga kui lubati uksed klientide jaoks taas avada, sai suur burgerivaimustus otsa.

Restoranitegevuse lõpetamine on siiani olnud vähemalt emotsionaalselt peaaegu et inimese surmaga võrdväärne. Vinduvaid restorane, kus kunagi sai hea meelega käidud, aga enam ei peibuta mitte miski tagasi, on endiselt rohkesti. Kriisiaeg mitte ei kahandanud, vaid pigem suurendas nende nimekirja.

Maal sugulaste ja tuttavate juures on alati hästi süüa saadud. Aga nendes maakohtades, kus tuttavad puuduvad, võib veel praegugi nälga jääda, sest toidukohti on vähe. Ja need, mis on, enamasti ajaarvamisega tänapäeva jõudnud ei ole.

Senini püsis Haapsalu turvaliselt omal kohal (üli)lühikese puhkuse linnana. Öö või kaks mõnes nende suurepärases külaliskorteris (Hapsal Dietrich, Epp Maria Galeriimajutus) või -majas (Viigi Villa, Väike-Mere-Villa), söögikorrad Kärmes Küülikus ning Hapsal Dietrichis – ja tehtud!