Copenhagen Cooking Festival on kõige suurem lõpptarbijale suunatud toiduüritus Põhjamaades. Tegelikult annab sellele võrdväärseid otsida Euroopast ning kogu maailmast.

Kopenhaagen on kõike näinud ja kõike maitsnud – nii võib väita küll. Seda tänu tohutule uudishimule, mis selles linnas söögi ja joogi suhtes valitseb. Aga elu ei seisa paigal ja pakub uut igal sammul. Kopenhaagen püsib kõikemaitsnuna edasi vaid siis, kui kõike uut proovitakse kohe kõige esimeste hulgas.

Sügis on kokavõistluste aeg. Rahvusvahelise S.Pellegrino Noore Koka võistluse meie regiooni poolfinaal toimub juba oktoobris Stockholmis. Seal Eestit esindama valmistuvad kaks kokka. Alar Aksalu Saaremaa Georg Ots Spa peakokk ja Jegors Porulevs restorani DOM tegev-peakokk. 

Ülemöödunud aastal hädaldasime kõva häälega, et Tartu on toidu-stagneerunud. Seal ei toimunud tõepoolest midagi eriti olulist päris mitu aastat järjest. Möödunud aastal käis Tartust “värin läbi”. Aparaat, Umb Roht ja Hõlm raputasid linna toiduelu talveunest üles. Lõpuks ometi. Kolm sammu edasi ühekorraga! Küllap sai siis “kolmest” Tartu number, sest ka sellel aastal on linnal varuks taas kolm olulist uudist.

Hilissügisel saab taaskord selgeks, kes on kes Eesti restoranimaastikul. Muutused tulevad kindlasti olulised. Ei mäletagi niisugust aastat, kus ühekorraga oleks lisandunud nii mitu ambitsioonikat uustulnukat.

Mida ühist on Laulasmaa spaa restoranil Wicca ja Dirhami väikesadama restol? Mõlemad on mere ääres? On. Aga see ei ole oluline. Kõrvaline asukoht? Jah. Kuid ka see ei mängi hetkel rolli. Tähtis on hoopis see, et mitte kummagi restorani köögist ei kuule mitte kunagi mitte ühtegi halba sõna kõige lihtsama kohaliku tooraine kohta. Vastupidi, nende kõige igapäevasemad road on paremad, kui kus tahes mujal.

Kui Eesti suuremates linnades uusi restorane muudkui avatakse, valitseb maal sellega võrreldes rahu ja vaikus. Niisugune esmamulje on siiski petlik, sest mitte ükski hea restoran ei püsi lihtsalt paigal, kuigi väljapoole nähtamatult toimuvad alatasa väikesed muutused. Kõige olulisem on see, et pärast pausi võõrustab ühe-mehe-restoran Tammuri talu jälle külalisi.

Kalamatsi kitsejuustu saamislugu on otsekui muinasjutt. Tänaseks on see juust küllap juba nii tuntud, et igaühel tuleb maitse suhu otsekohe, kui on Kalamatsi nime mainitakse. Nüüd aga näib, et juustu edulugu Eestis saab järje. Otse Tallinna südalinnas alustas tegevust väike juustuvabrik Rae Meierei, mida ümbritseb tohutusuur samanimeline restoran.