Author Archives: Harri Hanson

Restoranitegevuse lõpetamine on siiani olnud vähemalt emotsionaalselt peaaegu et inimese surmaga võrdväärne. Vinduvaid restorane, kus kunagi sai hea meelega käidud, aga enam ei peibuta mitte miski tagasi, on endiselt rohkesti. Kriisiaeg mitte ei kahandanud, vaid pigem suurendas nende nimekirja.

Maal sugulaste ja tuttavate juures on alati hästi süüa saadud. Aga nendes maakohtades, kus tuttavad puuduvad, võib veel praegugi nälga jääda, sest toidukohti on vähe. Ja need, mis on, enamasti ajaarvamisega tänapäeva jõudnud ei ole.

Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, kus Eesti toit ei tammu paigal ja ei otsi uusi ideid ainult minevikust. Üks kolmest õest, Kerti Vissel, võttis lihtsalt ette ja sebis ennast maailma ühte kõige jälgitumasse restorani – Noma Kopenhaagenis – praktikale. Aga praktikast endast ei võtnud üle seda, kuidas niisama suure arvu kokkadega, kui saalis on külalisi, pakkuda viimastele ülimalt töömahukat ja peensusteni lihvitud kokakunsti. Vaid hoopis selle, kuidas töötada toorainetega nii, et nende kõige paremad omadused tuleksid esile.

Harva osutub üks restoran nii huvitavaks, et sellest on tahtmine kirjutada mitu korda järjest ja mitmest erinevast vaatenurgast. Kirjutasime Lee restost vahetult enne selle avamist. Ja nüüd, kus resto on lahti olnud vaid kuu aega, ei saa jälle vaiki olla, sest kaks külastust selle kuu jooksul osutusid raputavateks kogemusteks.

Ajal, mil elu restoranides seisis ja restoranidele kauba tarnijatel ähvardas kaup kätte jääda, toimus tegelikult ikka päris palju. Nüüd saame selle tegevuse vilju näha ja maitsta.

Kas Eesti uus rahvustoit on burger? No pigem küll rahvatoit. Aga olgu kumba moodi tahes, kui nii burgeri kohta ütlete, siis olete ülekohtune. Burgeri-pop-up’ipidamist ei pea paljuks Põhjala köögi ikoon-restoran Noma. Burgerit võib pidada samamoodi rahvus- või rahvatoiduks kõikides Põhjamaades ja pooles Euroopas takkaotsa. Ameerikast rääkimata.

“Hea leib on täiesti omaette toit, mitte mingi vorsti- või juustualune. Hea leiva juurde on vaja vaid veidi võid ja muud ei midagi, siis tuleb leiva kogu maitsemaailm kõige paremini esile!” ütleb Maido Maiste.

Kas nüüd halavad inimesed ennast kommentaariumites välja ja lähevad siis kergenenud enesetundega elu nautima? Niisugune näib vähemalt praegu olevat uue eriolukorra-järgse elu elamise viis. Suurem osa Eesti kõige kallimatest restoranidest on nüüd taas uksed avanud ja avanädalavahetusel tekkis igal pool üks ja seesama stsenaarium – kõigile, kes soovisid, kohti ei jätkunud.

Nüüd on see aeg käes. Kuigi mitte päris nii nagu varem, saavad restoranid ja baarid oma uksed külalistele avada. Suurem osa ongi seda juba teinud. Kõige suurema huviga on põhjust jälgida seda, mis toimub fine dining-segmendis. Siiamaani Eestile palju tuntust toonud valdkonnale ennustatakse taaskord kabelimatsu.

Elu tahab elamist. Ilusa ilmaga tundub ka kõige mugavam kodu vanglana. Möödunud nädalavahetusel katkestaski seesama ilm (ja muidugi emadepäev) vangide kannatuse. Sündis esimene pilt, mis peaks hakkama toimuma siis, kui eriolukord lõpeb ja normaalne olukord taastub.