Kategooria: Määratlemata

Viimati sai võrrelda Eesti restoranide taset Põhjamaade ja Baltimaade restoranide tasemega 6 aastat tagasi. Siis ilmus esimene ja paraku ka viimane White Guide, mis soovitas kõige paremaid restorane kogu regioonis.

Nüüd on White Guide’i asemel Austriast alguse saanud Falstaff ja kogu regiooni kõige paremaid söögikohtasid tutvustav infokogu The Best Restaurants of Northern Europe 2024 sai valmis kohe esimesel tegutsemisaastal. Mida huvitavat teejuht näitab?

Ennekõike seda, et hea toidu pärast tasub meie kanti tulla ükskõik kui kaugelt mujalt. Ja meil endil  siin laiemalt ringi vaadata niisamuti. Falstaff hindab restorane 100 punkti süsteemis ja tasemed jaotuvad järmiselt

95-100 punkti meistritase

90-94 punkti tipptase

85-89 punkti kõrgtase

80-84 punkti väga hea tase

Maksimaalse 100 punkti vääriliseks peab Falstaff  5 restorani. Alchemist ja Geranium Taanis, RE-NAA ja Maaemo Norras ja Frantzen Rootsis. Meistritasemega restorane on aga seitsme riigi peale kokku 36, sealhulgas Taanis 14, Norras 7, Rootsis 6, Soomes 4, Eestis ja Lätis 2 ning Leedus 1. Maksimaalsest 100-st jääb 180 Degrees by Matthias Dietheril puudu 3 ja Noa Chef’s Hallil 4 punkti. Pole paha.

See oli lausa kannatust proovile panev ootamine. Hakkas juba kummitama, et lähemate riikide restoranimaailm läheb igaüks oma teed mööda minema ja Eesti jääbki paigale tammuma. Õnneks siiski nii ei läinud. Hiljuti uksed avanud kaks restorani päästavad meie maine suvel. Sügisel on oodata veel kolme lootustandvat avamist.

Kevad tuleb Muhu saarele hiilides ja pisitasa. Algab saare ühest otsast, aga teise otsa jõudmine võtab pikalt aega. Esimene kevadekuulutaja oma külalistele taas uste avamisega on Pädaste. Liival valitseb üpris vaikne elu ja Koguval pole veel üldse mingit elu.

See aeg on kõige parem aeg Muhu külastamiseks, et aru saada, missugune on saare päris elu. Nelja seina vahel, oma maalapil. Ka Pädaste külastamiseks on see kõige parem aeg. Mõisa kogu olemus tuleb eriti hästi esile. Rahulikku kulgemist siin ei sega mitte miski.

Aga see kevad paistab Pädastes olevat mitme varasemaga võrreldes veidi teistsugune. Mäletate neid aegu, kui Pädaste oli otsekui Eesti kõige parema restoranitoidu teejuht? Nende kevadmenüü näitas alati seda, mille poole teised restoranid suve jooksul ka püüdlema hakkasid.

Nüüd on restoranide üleüldine tase palju ühtlasem. Praeguse seisuga suisa hirmuäratavalt ühtlane. Seda rõõmustavam oli õhtusöögilauas jõuda mõttele, et äkki on need vanad ajad jälle korraks tagasi tulnud.

Mis vahe on Austria köögil ja Saksa köögil?

Niisugune küsimus võiks vastaja kõigepealt pikemalt mõtlema panna ja siis peaks järgnema pikk ning kohati raskesti arusaadav vastus. Aga Toni Mörwald alustab kiire ja lühikese vastusega veel enne kui küsimuse viimane sõna on kõlanud. Austria köök on – butiik. Saksa köök on – tööstus.

Kes on Toni Mörwald? Niisugune mees, kellele sarnast Eestist ei leia. Praegu on tal kolm hotelli ja kuus restorani. Tema kokakunsti tunnustavad Michelin ja Gault Millau, Falstaffist rääkimata. Austria McDonalds on tal palunud oma burgereid tuunida. Viinis on tal toitu audiovisuaalse maagiaga ühendav Palazzo Vienna. Otsekui muinasjutust pärit lossis Graffenegg pakub ta ülieksklusiivseid toiduelamusi.

Lühidalt – Toni Mörwald on elav legend. Tema väljateenitud koht võiks olla mõnes Viini kõige peenematest paleedest, aga on hoopis sealsamas, kust kõik kunagi alguse sai. Vanematelt üle võetud hotellis Viinist tubli pooletunnise sõidu kaugusel asuvas väikeses külas nimega Feuersbrunn.

Kui talv Otepäält lahkub, siis loovutab linn oma pealinna tiitli ja vaibub vaikellu. Kampaaniaga Otepää Maitsed püütakse inimesi uuesti Otepääle tagasi tulema meelitada. Aga kas tasub minna? Käisime kohapeal veendumas ja saadud kogemuse põhjal julgeme soovitatada 3+1 kindla peale mineku kohta.

Narva on eriskummaline. Suure osa eestimaalaste meelest elatakse seal mingit omamoodi ja kahtlasevõitu elu. Nii, et mujalt Eestist Narvasse minekuks peab põhjuseid ikka päris hoolega otsima. Me siis otsisimegi ja leidsime neid kokku lausa kolm.

Austri avamine on meist enamikule üks suur pusimine. Aga kahele mehele Eestis on see pigem tants. Avamisel peavad käed olema sirged ja ainult randmed liikuma nii, otsekui tantsiks avaja oma peos oleva austriga.

Proovige! Aga selleks, et välja tuleks peate proovima aastaid. Anti Lepik on austrite avamise viiekordne maailmameister. Tema poeg Alex-Ander Lepik on Eestis isa järgi number kaks. Ja siis tuleb tükk tühja maad…

Juba mõnda aega on Tallinnas avatud Austerium Oyster & Raw Bar. Seal saab käia seda tantsu vaatamas. Baar on lahti siis kui on, sest isa-poja peamine äri on avatud austritega vaagnate müük ja austri-catering. Aeg-ajalt on baaris mereandide õhtusöögid ja kui saabuvad suuremad kogused austreid, siis on baar valitud aegadel avatud ka külastajatele.

Tundub, et Eesti külalislahkuse arenguspiraalil on üks ring taas läbi tehtud ning järgmine ootab ees. 2008. aastal olid Eesti restoranid ühtemoodi kallid ja pakkusid söögiks küllaltki ühtemoodi toitu. Vaid miljöö oli see, mis ühte restorani teisest eristas. Kriis pani tegutsema ja tubli kümme aastat hiljem pakkusid Eesti restoranid juba piisavat mitmekesisust ning olid üheks peamiseks põhjuseks, miks Eestisse tulla.

Aga pandeemia põhjustas seisaku ning võitluse ellujäämise nimel. Võitluse käigus otimeerisime oma külalislahkust radikaalselt. Tugevamad jäidki ellu, aga see elu toimub meil praegu olukorras, millel on taas palju ühiseid jooni  2008. aastaga.

Vähe on praegu neid restorane, mille pärast peaks mujalt Eestisse tulema. Aga õhus on juba ka tunda uue kevade värskeid tuuli. Pandeemia rasis meie külalislahkuse maja tugevasti, kuid kõva vundament jäi meile alles.

Meie külalislahkuse pakkujad on spordialadega võrreldes ralli ja naiste tennise tasemel. Kõrvutatavad korvpallimeeskonnaga, mille liikmed löövad läbi mujal maailmas ja pakuvad ohtralt rõõmu, kui kodusteks mängudeks kokku saavad. Aga korvpallurid peavad veel pingutama, et ära tuua see tulemus, millega Eesti kokakoondis sai hakkama Kulinaaria Olümpial.

Kõige aktiivsemal individuaalvõistlejal Ivan Derizemljal jäi just lõppenud Bocuse’i võistlustel maailmafinaali jõudmisest mõnikümmend punkti vajaka, aga see pole oluline sest Global Chef Challenge’i maailma esikümnes on tal koht  tagatud läbi Euroopa eelvõistluse võitmise ja võistlus ise toimub oktoobris.

Ivani toitu toitu sai viimati maitsta Kuressaare Nabas. Naba oli kindlasti üks põhjus Kuressarde minemiseks. Ja kui Ivan pärast oktoobrit taas restoranis tööle hakkab, saab sellest kindlasti koht, mille pärast tasub Eestisse tulla.

Uued kogemused ja võimatuna näivad tutvused peaksid andma piisava motivatsiooni enda võistlustel proovilepanemiseks igale vähegi ambitsioonikale kokale. Praeguse külalislahkuse maailma üks tippudest Kopenhaageni restorani Alchemist peakokk Rasmus Munk valmistab praegu ette menüüd kosmoselennul serveerimiseks. See, kes temaga orbiidil kohtuda soovib, peab välja käima pool miljonit eurot.  Aga San Pellegrino Noore Koka võistlusel jagas ta oma kogemusi, rääkis juttu ja tegi tutvust kõigi osalejatega.

Selle aasta võistlus läks just lahti. Ambitsioonikas noor kokk, kellel on eluaastaid alla 30-ne ja kes soovib teha endale nime, mille pärast Eestisse tullakse, saab oma võistlustöö üles laadida siin:

www.sanpellegrinoyoungchefacademy.com.

Maailmatähed juba ootavad pikisilmi temaga kohtumist järgmise etapi võistlusel Hollandis.

Pärast White Guide’i tegevuse peatumist ei ole Rootsis olnudrestoranigiidi juba mitu aastat. Nüüd jälle on. Falstaff Nordic kuulutas välja oma soovituste nimekirja – ühtekokku 110 restorani. Kui White Guide ei olnud kogu oma tegevuse ajal andnud ühelegi restoranile hindeks maksimaalsed 100 punkti, siis Falstaff Nordic tegi seda kohe esimesel aastal.

Restoran Frantzén on tõepoolest täiuslik kõiges ja millegi kallal norida on praktiliselt võimatu. Iseasi on see, kuidas sellesse restorani üldse pääseda. Kuigi õhtusöök koos jookidega maksab suurusjärgus 1000 eurot, on kõik kohad kuni maikuu lõpuni (pikemalt ette broneerida praegu ei saa) juba reserveeritud.

Kellele uks avaneb, see saab kogeda kordumatut vaatemängu. Teistmoodi avatud köögis ja söögisaalis toimuvat nimetada ei saa. Kokad tutvustavad ja serveerivad oma valmistatud road külalistele ise. Sommeljeed räägivad iga serveeritava joogi juba enne maitsmist eriti ihaldusväärseks. Üle kolme tunni kestew show ei ole väsitav või tüütav mitte ühelgi hetkel. Vastupidi, kahju on lahkuda, kui viimane amps on söödud ja lonk joodud.

Falstaff Nordic Rootsi restoranide nimekiri on siin. Võrdluses Eesti nimekirjaga hakkab silma, et hinnete vahed ei ole enam kaugeltki nii suured, kui olid White Guide’i aegadel. Rootsis on 6 meistritasemel (95+ Falstaffi punkti) restorani, Eestis 2. Tipptasemel söögikohtasid (90+ Falstaffi punkti) on Rootsis 21, meil 14.

Falstaff Nordic Soome restoranide nimekiri on praegu veel töös, kuid soomlastel on oma 50 parema restorani nimekiri, mis koostatakse külalislahkuse valdkonna töötajate arvamuste põhjal nii, nagu omal ajal Eestiski.

Paigalseis Eesti restoranimaastikul hakkab läbi saama. Sellel kevadel tuleb riburada oodatud ja ootamatuid uudiseid. Algus on tehtud. Kõige uuem soft opening Tallinnas on Gruusia restoran Gobi Rotermanni kvartalis.

Selle avamise tulemusena saab Tallinnas kogeda Gruusia kööki kolmel erineval moel. Kõik me oleme kokku puutunud ja ära harjunud traditsioonilise Gruusia köögiga. Niisugused on näiteks Mimino Jõhvis ja Tbilisi Tallinnas. Nende köökides tegutseb enamasti eakam seltskond, kes on teevad süüa nii, nagu tegid nende vanemad. Viimased said aga oma teadmised ja kogemused oma vanematelt. Niisugused restoranid hoiavad traditsiooni. Vaatavad ajas rohkem tagasi ja vähem edasi.

Noorem Gruusia tahab vanemate selja tagant välja. On uudishimulik selle vastu, mida tehakse teistes maades ja tahab olla osa laiemast, kui ainult kodumaisest kogukonnast. Niisugust Gruusia kööki esindab Tallinnas Oda.

Kolmandat Gruusia köögi nägu, ehk ambitsioonikat traditsioonide lõhkujat ning toidu tegemist täiesti uuel moel, on praegu veel vähe Gruusias endaski. Aga Tallinnas juba on – Gobi. Niisuguseid restorane teevad mitte ainult oma kodukööki vaid kogu maailma toidutegemist muuta ja edasi arendada tahtvad inimesed.