Kategooria: Määratlemata

Mis toimub praegu meie restoranimaailms? Kui piltlikku võrdlust otsida, siis harjumuspärane maailm on kadunud merepõhja nagu Titanic. Restoranid hulbivad määratlematuse ookeanis ja haaravad kinni millest tahes, et edasi eksisteerima jääda. Kaheksajalg on menüüdest “välja söönud” lõhe. Kotlet on burgerikukli vahelt välja roninud ja laiutab erinevates menüüdes erineval moel.

Ka eelmine kriis 15 aastat tagasi kutsus samuti esile kõigepealt tagasimeku, seejärel aga galopiga edasimineku, mis viis Eesti restoranid päriselt maailmatasemele. Tunnistagem ausalt, Eesti paremates restoranides kohtas rohkem välismaalasi, kui kohalikke. Aga nii ongi lood kõikide maade paremate restoranidega. Niimoodi see “sisuline eksport” sünnib.

Veinitee kulgeb loogeldes läbi kogu Eesti. teele jääb 20 veinitalu, millest 17 avavad üheskoos oma uksed külalistele sellel laupäeval. Kõiki külastada ei jõua ka kõige parema tahtmise juures, seepärast koostasime väikese spikri kohtadest, mis meie meelest on kõige olulisemad, et saada ettekujutus Eesti veinitootmise hetkeseisust.

Läinud aasta lõpus hõivas Helsingist Tallinnasse kolinud markantne kokk Kim Mikkola Kampaist ühe nurga ning pani seal püsti 12-kohalise pop-up restorani. Anna kurjale näpp, võtab terve käe. Just nii läkski. Täna avab uksed juba Kampai by Kim Mikkola.  Mida oodata?

Ootamatusega külalislahkuses on lood nii ja naa. Kui läheme kusagile sööma või öömajala, siis ei jõua me kohale mitte kunagi “puhta valge lehena”. Me tuleme alati koos ootustega, mille täitumist ootame ja loodame.

Kui oodatut kätte ei saa, on halvasti. Kui saad rohkem, kui oodata oskasid, on hästi. Mõnikord on aga on hoopis nii, et ei oskagi midagi oodata. Niisugusesse kohta saabutakse enamasti juhuslikult. 

Pakume teile viis niisugust juhust, mida hea toidu sõbrad ei pruugi teadagi, kuid mis lisavad Eesti toidumaastikule kordumatut omapära. Ja mis kõige olulisem: on avatud praegu. 

See, et mingid veidrikud, kes kodus süüa ei malda, rädavad ringi ja “kollektsioneerivad” häid maitseid, on ammu teada. Eestlaste seas nende arv muudkui kasvab ja maitserieisile ei pea üldse minema Eestist välja. Ainuüksi Lõuna-Eestis kulub mitu head päeva, et kõik paremad palad saaksid ära proovitud.

Hakkame otsast pihta! Lihtsamast otsast.

Pühapäeval ei tahtnud kõik kohalviibinud Kultuurikatla Stalkeri saali kuidagi ära mahtuda. White Guide Estonia kuulutas välja 2023. aasta restoranijuhi. Kohal olid (peaaegu) kõik!  

Rasketel aegadel sünnivad suured asjad mis jäävad suurteks pikkadeks aastateks. White Guide 2023 tunnustas esmakordselt erilisi inimesi ja kohti, mis teevad Eesti eriliseks.   Tõnis Saar Gastronomy     Tõnis Saar ja Kris Kose pakuvad süüa ja juua tihti niisugustes kohtades, kuhu külalised, ilma et Kris ja Tõnis neid kohale juhataks, minnagi ei oskaks. Tõnis […]

Siin Eestis tammuvad meie külalislahkuse pakkujad ühel kohal. On kõik oma kulutused ära optimeerinud, järgmisi samme teha ei julge. Ootavad, mida tulevik toob. Aga kõigest tubli lennutunni kaugusel asuvas Kopenhaagenis ei oodata midagi, siin tehakse tulevikku ise ja nüüd. 

Alchemist on restoran, kui mitte tulevikumaailmast, siis teisest ilmast igal juhul. Meie siin arutame omavahel, et kõrge hinnaga restoranielamuse pakkumisel on vähemalt ajutiselt pidurid peal. Nemad seal keeravad hinnale vinti peale, mitte üks vaid kaks korda. Õhtusöök Alchemisti sommeljeelauas maksab koos jookidega 2000 eurot inimese kohta.

Ei tea kes need inimesed küll on, kes ühe restoraniõhtu eest niisugust hinda maksvad. Ei tea jah! Aga teada on, et ootenimekiri, et ometi mõni koht vabaneks, on pikk. Seal on kirjas üle 50 000 (!) nime. Kõige kärsitum seltskond olevat tulnud eralennukiga, parkinud selle lennuväljale, võtnud kalli hotelli kõige kallimad toad ning enne ei lahkuvat, kui restoranis käidud.

See, et Eesti restoranimaastikul praegu vesi seisab, on kõigile teada ja tunda. Kui suur see meie tiik ikkagi on ja mis juhtub siis, kui sellesse visatakse üks parajalt pirakas kivi, seda saame  kohe näha. Terve novembrikuu, igal nädalal neljapäevast laupäevani, tegutseb restorani Kampai ruumides pop-up Kim x Kai.

Kai on kampai kohal teisel korrusel asuv kunstikeskus. Kim on Mikkola on… toidukunsti Andy Warhol. Tema CV on lühike: Olo. Karma, Noma, Inari. Insaiderid teavad, et kõik need on/olid vähem või rohkem kultusrestoranid. Kui Kim tunnetab, et ümbrus ei paku enam piisavalt hapnikku loominuliseks lõõmamiseks, siis ta vahetab ümbrust.

Väliselt ei ole restorani Cru puhul erilisi muutuseid märgata. Kuigi muutunud on paraktiliselt kõik. Köögis toimetab uus personal, peakokk on Mark Keerd. Seda kööki, mida Cru nüüd pakub, nimetab Mark  ise piirideta köögiks. Läbivalt euroopalik aga väikeste lisadega kustahes mujalt maailmast.

Toidud näevad kaunid välja. Võiks öelda, et piltilusad. Ja niisugune ütlemine osutub päris täpseks. Nimelt on Mark hobi poolest loodusfotograaf ja suurema osa roogade esmaidee sünnib fotoaparaadi taga loodust pildistades. 

Marki kokanduslikud eeskujud on kohalikud: Rene Uusmees, Tõnis Siigur, Silver Saa. Silma peal on ta alati hoidnud hiljuti maailma parimaks restoraniks hääletatud Geraniumi tegemistel. Sestap ei jää Cru roogade maitseomadused nende poolt pakutavale silmailule alla.