Kategooria: Määratlemata

Valdav ilm Eestis on halb suusailm. Aastaringselt. Kas tõepoolest ei ole olemas kohta või võimalust, kuidas sellest kasu lõigata? Selgub, et on! Kuigi see on hästi ära peidetud ja esialgu tibatilluke, on see olemas. Maidla Nature Resortis saab kogeda täiesti erakordset privaatsust ja elamust loodusest, olgu ilm sealjuures missugune tahes.

Maidla mõis asub kõrvalises kohas Raplamaal. Tegelikult on kogu Raplamaa kõrvaline koht. Täpsemalt öeldes läbisõidukoht, kus auto gaasipedaali vajutatakse. Kas selleks, et kiiremini Tallinna jõuda. Või vastupidi, selleks, et Tallinnast kiiremini minema saada. Mis tee äärde jääb, selle vaatamiseks ei ole mahti.

See, et Tallinna vanalinn on turistidele ja omadel ei ole sinna asja, on nüüdseks möödanik. Ühelt poolt turiste endiselt ei ole. Teiselt poolt hakkavad uuesti avanema need uksed, mis oma tegevuse lõpetanud söögikohad sulgesid.

Külalislahkus on imeline majandusharu, mille areng võib küll olude sunnil seisatuda, kuid mitte kunagi ei toimu taandarengut. Ikka ainult edasiminek. Hea näide selle kohta on just avatud resto Peet Ruut.

Halb suusailm on Eestis konkurentsitult valitsev ilm. Erinevalt päikesest ei pane see inimesi hordide viisi liikuma. Pigem vastupidi. Teeb nõutuks. Mida teha või kuhu minna? 

Enne viiruse võimutsema hakkamist pööras iga resto kotletiga kuklile oma menüüs suurt tähelepanu. Püüdis seda valmistada võimalikult erilistest toorainetest või rakendas ohtralt fantaasiat. Kui inimesi enam restodesse üldse ei lastud, sai burgerivalmistamisest söögikohas ja tellijale kojusaatmisest peaaegu et kohustus. Aga kui lubati uksed klientide jaoks taas avada, sai suur burgerivaimustus otsa.

Restoranitegevuse lõpetamine on siiani olnud vähemalt emotsionaalselt peaaegu et inimese surmaga võrdväärne. Vinduvaid restorane, kus kunagi sai hea meelega käidud, aga enam ei peibuta mitte miski tagasi, on endiselt rohkesti. Kriisiaeg mitte ei kahandanud, vaid pigem suurendas nende nimekirja.

Maal sugulaste ja tuttavate juures on alati hästi süüa saadud. Aga nendes maakohtades, kus tuttavad puuduvad, võib veel praegugi nälga jääda, sest toidukohti on vähe. Ja need, mis on, enamasti ajaarvamisega tänapäeva jõudnud ei ole.

Senini püsis Haapsalu turvaliselt omal kohal (üli)lühikese puhkuse linnana. Öö või kaks mõnes nende suurepärases külaliskorteris (Hapsal Dietrich, Epp Maria Galeriimajutus) või -majas (Viigi Villa, Väike-Mere-Villa), söögikorrad Kärmes Küülikus ning Hapsal Dietrichis – ja tehtud!

Eesti suved olid pikki aastaid kitsid heade ilmade poolest. Küllap huvitas rannarahvast ilusatel päevadel vaid päike, liiv ja vesi, sest toit, mida suurtes randades ja nende lähedal  pakuti, oli ilmselt kah nendest kehvadest suveilmadest inspireeritud.

Küllap on iga selle loo lugeja ise kogeda saanud, kui võimas tunne on süüa mõne veinimaja või õllekoja omas restoranis. Juua söögi kõrvale jooke, mis valmivad siinsamas ja mille kohta käivaid lugusid on just äsja kuuldud. 

Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, kus Eesti toit ei tammu paigal ja ei otsi uusi ideid ainult minevikust. Üks kolmest õest, Kerti Vissel, võttis lihtsalt ette ja sebis ennast maailma ühte kõige jälgitumasse restorani – Noma Kopenhaagenis – praktikale. Aga praktikast endast ei võtnud üle seda, kuidas niisama suure arvu kokkadega, kui saalis on külalisi, pakkuda viimastele ülimalt töömahukat ja peensusteni lihvitud kokakunsti. Vaid hoopis selle, kuidas töötada toorainetega nii, et nende kõige paremad omadused tuleksid esile.