Kategooria: Määratlemata

Tervasaari on tilluke legendaarne saar Helsinki kesklinna kõrval. Kunagi olid siin tõrvalaod. Ainsana tänaseni säilinud ühes endises laohoones on alates 1967. aastast tegutsenud restoran. Sajand vahetus, aga restoran jäi otsekui vanasse sajandisse kinni, kuni 2021. aasta lõpus pani uksed lõplikult kinni. 

Jaapani toidukultuur on imeline. Seda võib tundma õppida terve elu, aga lõpuks tuleb ikka tunnistada, et kõigest aru ei saa. On ju raske mõista, et kogu maa kõige lugupeetumat sushit valmistatakse metroo sissekäigu ühes väikeses sopis. Ja üldse annab ka kõige kiidetumaid restorane üles leida. Need on reeglina pisikesed ja tähelepandamatud. Ainus, mis tähelepanu tõmbab on söök ja selle valmistajate pühendumus oma tööle.

Möödujale ei paista Nomade olevat midagi erilist. Väike majanurgaresto. niisugune, nagu neid maailmas on tuhandeid. 

Minge pealegi mööda, sest ega sisse hirmus palju inimesi ühekorraga ei mahugi. Või no – oleneb. Kui söögilauad kõrgendatakse baarilaudadeks ja toolid visatakse välja, siis ikka mahub küll. Ja Nomades tuleb seda ette küll.

Kui perekond Šmakovid lõpetasid restorani Tartar tegevuse, andis Andrei Šmakov kohe mõista, et uus ja sootuks teistsugune restoran tuleb. Kui aeg on selleks küps. Ainult see aeg sai küpsks väga pikkamööda. Siiski. Siin ta nüüd on – Restoran Riva.

Miljöö on alati olnud väga oluline osa Siigur Restoranide poolt pakutavast elamusesest. Seni on kõikides oluline meeleolu kujundaja olnud vaade merele. Kõige uuemast restoranist Fume aga pilk mereni ei küündi.

Eesti külalislahkuse arengule teed näidanud Pädaste akendes on tuli kustunud. Mõisa taassündi oodates on lohutav jagada ühe teise taassünni lugu. Huvitaval kombel toimus see täpselt samal päeval, kui Pädaste mõisahärra Imre Sooäär mulda sängitati ning mõisa uksed suleti.

Möödunud nädala laupäev oli oluline päev Eesti külalislahkuse ajaloos. Alles esmaspäeval oli sotsiaalmeediasse ilmunud teade, et 30 aastat Eesti külalislahkuse orkestris kõige tähtsamaid instrumente mänginud Pädaste mõis lõpetab tegevuse.

Heas restoranis ei käida kõhtu täitmas. Seal käiakse elamusi saamas. Kõige paremad restoranid pakuvad niisuguseid elamusi, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Külalise jaoks vägagi värviline pilt on aga kulisside taga nii must-valge, et isegi halle toone väga ei ole.

Tänavalt vaadates eriti ei näe, mis restoranis sees toimub. Seda varjavad kardinad. Polegi vaja näha, väike salapära on kasiinohotelli ja selle restorani imago üks olulisi koostisosasid. See, mis restoranis toimub on mõeldud restorani külaliste ja mitte kellegi teise jaoks.

Suured edulood on nagu kaasaegsed muinasjutud. Kõik näeb välja glamuurne ja piltilus. Aga selle pildi sisse, vaatama, mis seal tegelikult toimub, ei pääse enamasti mitte kunagi. Sloveenia külalislahkuse esileedi Ana Roš avas korraks ukse ja lubas sisse vaadata.