Ajakiri

Ootamatusega külalislahkuses on lood nii ja naa. Kui läheme kusagile sööma või öömajala, siis ei jõua me kohale mitte kunagi “puhta valge lehena”. Me tuleme alati koos ootustega, mille täitumist ootame ja loodame.

Kui oodatut kätte ei saa, on halvasti. Kui saad rohkem, kui oodata oskasid, on hästi. Mõnikord on aga on hoopis nii, et ei oskagi midagi oodata. Niisugusesse kohta saabutakse enamasti juhuslikult. 

Pakume teile viis niisugust juhust, mida hea toidu sõbrad ei pruugi teadagi, kuid mis lisavad Eesti toidumaastikule kordumatut omapära. Ja mis kõige olulisem: on avatud praegu. 

Habaja Viinavabriku

Kaugelt vaadates jääb mulje, et tegemist on ühega käest lastud vandest kivimajadest, milliseid on Eesti maateede veerel küll ja veel. Jalg hakkab juba gaasipedaali allapoole vajutama, aga stopp! Suur harkjalg tee ääres lubab kohalikku veini ja pitsat.

Kes ikkagi mööda sõidab, ei saa isegi teada, millest ilma jäi. Siin majas tehakse ja pakutakse veini, mis mõeldud headele restoranidele. Ja istehtud kiviahjus maja kõrval hoovis küpsetatakse pitsasid, mille tasemeni Itaalia mammapoegade Tallinna pitseeriad ei küündi ligilähedalegi.

Ja kõike seda kuuri või lausa lageda taeva all. Nüüd, talvel! Üks hüva nõu veel kauba peale: kui sinna juba lähete, võtke uisud kaasa.

Kohvik-restoran Ajatu

Väikelinnadega on nii, et kõik oluline on koondunud kesklinna. Vaid mõni tänav edasi ei ole enam mitte midagi. Jälle hakkab jalg gaasipedaali otsima, kui… otse tee ääres, kohe linnamajade juures, on ehtne vana maamaja.

Tabavamat nime, kui Ajatu, ei ole võimalik selle söögikoha iseloomustamiseks välja mõelda. Aeg jääbki siin päriselt seisma, sest raske on välja mõelda, missuguses ajas siin viibitakse. Ja mis aega kuuluvad maitsed, mida siin pakutakse.

Uskumatu kogemus!

Noarootsi lokaal

See on LOKAAL. Jah, üleni suurte tähtedega, sest tegemist pole mingi külakõrtsiga, vaid omanäoliselt peene maasöögikohaga. Mida siin süüa? See ei ole mingi raske küsimus – säinakotletti šampanjaga! Esimest seepärast, et see on enamasti menüüs ja maitse poolest väärt teekonda Tallinnast siia. Teist seepärast, et tegemist on ikkagi lokaaliga. Ja seepärast, et Mumm on otseku Noarootsi säinakotleti jaoks loodud. Ja veel ka seepärast, et Tallinnas niisugust šampanjat niisuguse hinnaga ei pakuta.

Kõigil, kes säinakotleti ära söönud ja šampanjat kõrvale joonud, on siinsamas Pürksi külas asuvale Lääne-Nigula vallavalitsusele üks ettepanek. Lokaali kõrval peaks olema häärber. Niisugune, kuhu šampanjased emandad ja isandad tihkaksid öömajale jääda.

Vana Kooli Kohvik Lindil

Maa sool. Uhke väljend, kas pole? Kõik teavad seda. Kõik kujutavad seda ette. Aga väga vähesed puutuvad sellega isiklikult kokku. Kui tahate kuuluda nende väheste hulka, siis sõidke Lindile. 

Ah, et kus see asub? Omapead ei leia te seda kohta ilmaski üles. Aga toksige heasse teejuhti GPS-i sisse kogu nimi Vana Kooli Kohvik Lindil ja kohal te oletegi. Ainult olge täpsed, sest Wana Kooli Kohvik asub 120 kilomeetrit eemal Linnamäel. Ja on hoopis teistsugune koht.

Aga maasoolane eluviis on kaduvate killast. Seda peab kogema kuniks saab.

Ott ja Matilda

Kõik teavad Laulasmaa spaad ja selle restorani Wiccat. Mitte ainult ei tea, vaid on ka käinud. Aga kes teab või on isegi käinud Laulasmaa kohvikus Ott ja Matilda? Vist päris vähesed. Miks nii?

Esimene on Eesti külalislahkuse üks lipulaevu. Teine on kohalik hästi hoitud saladus. Miks head kohvikut enda teada hoida ja sellest teistele mitte rääkida? Seepärast, et kohvik on tilluke ja niigi igal ajal rahvast täis. Järjekorras ei meeldi ju kellelegi.

Aga resrveerige laud kohvikus sees või nautige talveilma varikatuse all. Eriline kogemus on garanteeritud!