Ajakiri

Siin Eestis tammuvad meie külalislahkuse pakkujad ühel kohal. On kõik oma kulutused ära optimeerinud, järgmisi samme teha ei julge. Ootavad, mida tulevik toob. Aga kõigest tubli lennutunni kaugusel asuvas Kopenhaagenis ei oodata midagi, siin tehakse tulevikku ise ja nüüd. 

Alchemist on restoran, kui mitte tulevikumaailmast, siis teisest ilmast igal juhul. Meie siin arutame omavahel, et kõrge hinnaga restoranielamuse pakkumisel on vähemalt ajutiselt pidurid peal. Nemad seal keeravad hinnale vinti peale, mitte üks vaid kaks korda. Õhtusöök Alchemisti sommeljeelauas maksab koos jookidega 2000 eurot inimese kohta.

Ei tea kes need inimesed küll on, kes ühe restoraniõhtu eest niisugust hinda maksvad. Ei tea jah! Aga teada on, et ootenimekiri, et ometi mõni koht vabaneks, on pikk. Seal on kirjas üle 50 000 (!) nime. Kõige kärsitum seltskond olevat tulnud eralennukiga, parkinud selle lennuväljale, võtnud kalli hotelli kõige kallimad toad ning enne ei lahkuvat, kui restoranis käidud.

Rasmus Munk

Ulme? Jah, Alchemist on tõepoolest kõige puhtakujulisem ulme. Sellele makstakse peale, aga see kujundab imagot ja toob raha kogu Kopenhaagenile. Toob oluliselt rohkem, kui imago loomise eest “peale makstakse”. 

Niisugust juttu rääkis hetkel maailma üks kõige kuumemaid kokkasid Rasmus Munk ambitsioonikatele noortele kokkadele, kes olid S.Pellegrino Young Chef’i konkursi esimesest voorust edasi pääsenud ning võistlesid pääsu eest maailmafinaali.

Võistlusel osalemiseks on kaks eeltingimust. Vanus peab olema alla 30 aasta. Ja peab olema oskus otsast lõpuni valmis teha üks toit ning jutustada selle saamislugu nii, et see köidaks kõike näinud ja kõike maitsnud žüriiliikmeid. 

Muidugi olid kokad suurelt jaolt oma maa kõige tuntumatest restoranidest. Taani esindaja sealtsamast Alchemistist, Soome esindaja Palace’st jne. Üks Eesti kokk pääses ka sellesse seltskonda. Tema tuleb… Lambist! 

Daniel Markovits ja tema võistlustöö kanalihast ning tatrast.

Patisserie Lambist on päriselt ka olemas, asub Tallinnas Pille tänavas. Patisseried peab koos oma vennaga 23-aastane Daniel Markovits. Noormees, kes ei ole kokaks õppinud, kuid huvi koka töö vastu kihutas teda gümnaasiumi kõrvalt restoranis töötama. Hea lõputunnistusega pääses Šotimaale ülikooli, aga ikka töötas õpingute kõrval restoranides. Kuni lõpuks sellele tööle otsustas jäädagi.

Võistlusroa tegi kanalihast ja tatrast sooviga näidata, et ka kõige igapäevasematest toorainetest saab gurmaanseid maitseelamusi valmistada. Võistluskogemus näitas koha kätte. Maailmafinaali jõudmiseks on veel tükk maad arenguruumi. Aga ka seitse aastat aega üritada.

Töötajate vähene ambitsioon on praegu üks kõige suuremaid takistusi meie külalislahkuse edasiarenguteel. Danielil ambitsiooni piisab. Jälgime huviga tema järgmisi ettevõtmisi.