Author Archives: Harri Hanson

Eelmises loos sai tõdetud, et Eesti gastronoomilise tuntuse seisukohast oleks hea, kui meil oleksid oma restoranid maailma kõige tuntumates hea toidu suurlinnades. Araabia Ühendemiraatides, kuhu praegu tormab kokku kogu maailm, ongi. Lausa kaks.

Suur külalislahkuse meeleavaldus on tehtud, aga riik meelt muutnud ei ole. Muidugi peab riiki edasi mõjutama, et siin ikka elada ja töötada tasuks, aga päris palju saab valdkond ka omapäi ära teha.

Seni on ikka inspiratsiooni ammutamas käidud Euroopas. Eelmises loos sai konstateeritud, et Euroopa ei ole enam gastronoomilise arengu taimelava, vaid hoopis Lähis- ja Kaug-Ida. Sobivalt õigel ajal potsatas postkasti  Atlantis The Palmi kutse tutvuma Björn Frantzeni uue restoraniga ning maailma ühe silmapaistvama hotelli teiste tegemistega.

Emiraadid valmistuvad ajaks, millal naftatulud kokku kuivavad ning nende nägemuses on uus suur tuluallikas turism. Lähtekoht on neil olnud küllaltki sarnane Eesti praeguse olukorraga. Midagi turistidele atraktiivset neil pakkuda ei ole. Kõrb ja kuumus igal pool ja Dubai on võrdselt kaugel igast maailma nurgast.

Kõige uuem restoran Tallinnas on niisugune, mille nime on algul keeruline mõista ja isegi kirjutada, aga restoran ise on lihtne ning arusaadav. Pakub toitusid, mis on tehtud nii, nagu neid ei tee keegi teine muu, kui restorani omanik ja peakokk Vladislav Djatšuk.

Kunagi oli Rannamõisas restoran Merepiiga. Ei olnud sellesse kuigi mugav tulla, aga kõik tahtsid. Nüüdseks on sellest jäänud ainult mälestus, mida hoiab üleval konto Facebookis. Aga ka kahtlus, kas mitte Merepiiga ei ole uuesti sündinud? Sama teed mööda edasi Klooga rannas on restoran Lahepere Villa. Sinna ka ei ole kõige mugavam minna, aga kõik tahavad.

Sellega sarnasused kunagise Merepiiga ja praeguse Lahepere Villa vahel lõpevad. Üks oli ja teine on hea omas ajas, aga ajad ise on võrreldamatud. Lahepere Villa väravastki ei jõua sisse astuda, kui juba on perenaine ukse peal ja tervitab kaugelt. Siseneja näeb esimesena avatud kööki ja seal toimetavat peakokka Sander Kajot. Juhuslikud külalised Laheperesse väga ei satu ja küllap vaatavad kõik veel vähemalt aasta lõpuni vähem Sanderit ennast ja rohkem tema jalanõusid. Et kas on tema jaoks liiga suured või mitte.

Restoran on sulnis asutus külastajale, aga kohati lausa julm personalile. Peakokk saab kogu toiduga seonduva au endale ja ülejäänud personali otsekui ei olekski. Sügisel lahkus praeguse kokanduse üks suuremaid nimesid Silver Saa uutele jahimaadele ning kohe tekkis elav arutelu, kas tema kingad järeltulija jaoks mitte liiga suured ei ole. Nüüd oleme kohal ja saame näha.

Kuni Sander köögis toimetab, saab külaline tervituskokteili limpsida ja ringi vaadata. Huvitavad detailid hakkavad silma nii sees kui väljas. Ja detailid, teadagi, on need, mis restorani olemuse määratlevad ja edasi annavad.

Sügise algusest saadik oleme otsinud Eesti kõige paremat pitsarestorani. Oma hääle sai anda iga pitsasõber. Falstaffi kogukond külastas kokku 22-e pitsarestorani ning andis neile hinde 100-punkti-süsteemis.

Külalislahkuse valdkonnas on tunnustuste jagamise aeg. 17. novembril kuulutatakse välja Falstaff Nordic Restaurant Guide Estonia 2025. Restoranide arv, mis hindamisel on saanud 80 või enam punkti maksimaalsest 100-st on tõusnud aastaga 85-lt 129-ni. Meil on nüüd ka restoran, mille toidu eest on hindajad andnud maksimaalsed 50 punkti. Samaväärseid restorane on Taanis 5, Norras 2, Rootsis 1, aga Soomes, Leedus ning Lätis ei ühtegi.

Oma 90 hektarise maavaldusega ja väga erinevat tüüpi hoonetega meenutab kunagine Pilguse karjamõis praegu rohkem väikest küla, kui seda hotellina ette kujutaks. Ajalugu on sellel kompleksil olnud kirev. Pärast karjamõisa on siin olnud hullumaja, viinaravila, pidalitõbiste haigla. Seejärel toimus pööre helguse poole tagasi ning aastaid peeti siin lihtsat majutusasutust ja Kunstiakadeemia tudengite suvelaagreid.

Nüüd on siin hotell, mis pakub ohtralt erineval moel ööbimise võimalusi.

Kes 20 aastat tagasi juba kaela kandsid, need mäletavad, et siis juhtus meie külalislahkuse valdkonnas väike ime. Kõikide raviotstarbeliste sanatooriumite kõrvale ilmus esimene spaa. Mis loom see niisugune on, seda ei olnud enamus meist välismaalgi näinud. Kellel Georg Ots spaas õnnestus kiiresti ära käia, see rääkis teadmatutele edasi imelugusid.

Aastaid on Helsingi külalislahkuse sektor olnud pisitasa arenev ja etteaimatav. Aga viimase kahe aasta jooksul toimunu põhjal võib öelda, et nüüd on jõutud lausa teise äärmusse. Uudiseid tuleb nii palju, et neid ei jõua vastu võtta.

Naabrite juures toimuvat peab aga kindlasti ise kogema, sestap veetis Eesti Maitsed meeldejääva ööpäeva Soomes praegu enim kõneainet pakkuvas hotellis NH Collection Grand Hansa.

Tegelikult saab see hotell alguse mitte uksest sisse astudes, vaid pigem tänavalt. Hotellist on sõna otseses mõttes tänavale välja valgunud baar. Kunagi avati siinsamas esimene Coca Cola pudel Soomes. Küllap nüüd hakkavad siin toimuma juba uude ajalukku minevad sündmused. Ülihea asukoha tõttu võib sellest saada meelispaik, kus kohalikud omavahel kokku saama hakkavad.

  Pitsast on vägisi saamas uus Eesti rahvusroog. Ilma naljata. Agaramad pitsameistrid on pikalt otsinud ja leidnud enda jaoks kõige sobivama kohaliku jahu. Paremates pitsarestoranides kasutatakse ainult juuretisega taignast, ja katteks kasutatakse igasugust kohalikku kraami kuni vürtsikiluni välja. Konservatiivne eestlane ei ole niisugust toiduga mängimist omaks võtnud ja eelistab süüa klassikalisi pitsasid. Uuendusmeelsed jumaldavad kokkade […]