Author Archives: Harri Hanson

Olümpiatuli põles Stuttgardis terve nädala. Sageli oli selle juures järjekord, sest iga võistkond tahtis oma osalemise jäädvustada. Olümpiavõitjad on nüüd välja kuulutatud. 1. Soome, 2. Šveits, 3. Island. Soome kokakoondis üllatas võiduga tervet maailma, aga mitte iseennast. Igal kokavõistlusel võitu ihkavate Rootsi ja Norra poolehoidjad olid lärmakad nagu ikka. Sellega püüti saata sõnumit, et võidu vormistamine on nende kahe omavaheline asi. Optimismiks oli  ikka põhjust ka. Viimase 50 aasta jooksul on Rootsi ainsa maana võitnud olümpiamängud kolm korda. Norra kaks korda. Kaks korda on võitnud veel ka Šveits ja Kanada, kuid Norra läks olümpiale valitseva tšempionina ehk eelmise olümpia võitjana.

Soomlased nohistasid rohkem omaette ja poolehoidjad kannustasid omasid mõnede harvade hüüetega. Aga sellel pealtnäha vagal veel oli piisavalt sügav põhi, sest soomlased lahkusid eelmiselt olümpialt viienda kohaga. Et nad seekord tulid võidu järele tulidki, öeldi välja alles siis, kui võidumedalid olid kaelas.

Välise vaatluse põhjal käitusid Soome ja Eesti koondised ärvahetamiseni sarnaselt. Mõlemad tegid toitu väga kohalikest toorainetest. Põhitegijad soomlaste taldrikutel olid koha, põdraliha ja õun.

Sellel nädalal sõidab Eesti kokakoondis olümpiale medaleid tooma. Kõlab upsakalt? Üldsegi mitte. Kokakoondiste olümpiavõistlus toimub huvitavas formaadis, kus iga koondis võistleb sisuliselt iseendaga.

Iga võistkond peab valmistama kolmest roast koosneva menüü 110-le inimesele ja seitsme roaga degustatsioonimenüü 14-le inimesele. Mõlemaid hinnatakse eraldi.

Maksimaalse soorituse eest saavad kohtunikud anda 100 punkti. Iga üle 90 punti kogunud võistkond saab kuldmedali, üle 80-ne hõbeda ja üle 70-ne pronksi. Alla 70 punkti jäänud sooritus väärib diplomeid. Medalite arv ei ole piiratud, kui kõik võistkonnad koguvad üle 90 punkti, saavad kõik kuldmedalid kaela.

Võistlema on kvalifitseerunud 24 rahvuskoondist. Esimest korda on nende seas ka Eesti koondis. Meeleolu on ootusärev. Tulemust ette ennustada on keeruline. Naabrid soomlased, kes eelmiselt olümpialt kullad ära tõid, on töötundidesse arvestatuna harjutanud neli korda meie kokkadest kauem.

Suured muutused meie restoranimaastikul hakkavad võtma esimesi jooni. Isikupära on kindlasti üks nendest joontest. Rosé by Carre d’Or Uus-Volta kvartalis on väga isikupärase koha stiilipuhas esindaja.

Sündmustevaene aasta Eesti restoranimaastikul on möödas ja eeldatavalt palju aktiivsem on alanud. Tegelikult oli igavavõitu Eestis, meist lähemal ja kaugemal oli elu vägagi vilgas. Naabrite soomlaste juures lausa nii vilgas, et mõne vastavatud restorani eluiga ei küündinud poolest aastast pikemaks. See peaks küll olema maailmarekord!

Endale sai nime senine hall ala fine dining’u ja casual dining’u vahel. See on nüüd ametlikult casual fine dining. Niisuguse restoraniformaadi vahest kõige stiilipuhtam esindaja Eestis on Lahepere Villa, mille peakokale Silver Saale andsid kohaliku värske rohelise kraami kasvatajad Luxvegist üle Falstaffi Aasta Koka tiitli.

Fine dining’ut jääb ka Euroopas aina vähemaks. See kolib ümber Aasiasse. Igal endast lugupidaval Euroopa kolme tärni kokal on nüüd restoran ka Aasias, Araabias, või mõlemas. Seal ollakse valmis köögis tegema ülemõistuse pikki tööpäevi naeruväärse tasu eest. Seal leidub raha kõige kallima meelelahutuse eest tasumiseks. Kas Euroopa gastronoomia hakkab järsku marginaliseeruma?

Sogases vees ujuvad suured kalad. Midagi taolist on kombeks optimistlikult öelda aja ebaselge aja kohta, kui õhus on tunda suuri muutuseid. Eelmine niisugune aeg oli 15 aastat tagasi. Majanduskriisi tulemusena muutus Eesti restoranimaastik palju mitmekesisemaks. Selle aja suurimad kalad püüdsid sogasest veest Zastserinskite perekond Mooni ja hiljem Kolme Sibula asutamisega. Ja Põhjaka “poisid” Ott Tomik, Märt Metsallik ja Joel Kannimäe Põhjakal restorani avamisega.

Sealt algas aeg, mille juhtmõte oli: igal heal kokal peab olema oma restoran. Covid tegi sellele ajajärgule ja ka mõtteviisile lõpu. Vägagi märgiliselt lõpetas Põhjaka just nüüd oma tegevuse. Aga Zaštšerinskid jätkavad. Jätkavad sellepärast, et kokkadest on saanud ettevõtjad, kellel on terane arusaamine valdkonnas toimuvast. Peakook ei ole enam jumal taevas ja söögisaalis toimuv peab olema köögiga samal tasemel. Enam ei ole staare. Nüüd on kollektiivid. Perekonnad.

2010-ndate sära tuhmub vägisi. Vanad restoranid tuleb kas uuesti “läikima lüüa” või asendada uutega. Just seda on Zaštšerinskid teinud. Mantli ja Korstna andsid käest ära teistele jätkamiseks. Kolme Sibulat kolisid uude kohta ning värskendasid kontseptsiooni. Mida nad Mooniga ette võtavad, saab näha.

Kaks viimast suhteliselt vaikset ja tegudevaeset aastat meie külalislahkuse valdkonnas on kindlasti vaikus enne tormi. Viimase olulise muutuste laine restoranide seas põhjustas 2008. aasta majanduskriis. Covid, aga ennekõike selle põhjustatud ettearvamatus, on aga veel rängema mõjuga. Sestap võib ennustada veel suuremaid muutuseid.

See ei ole mingi nutulaul. Keegi ei soovi tagasi aega, mis oli enne 2008. aastat. Ja kindlasti ei igatse keegi juba kolme aasta pärast tagasi aega, mis oli enne 2019. aastat. Selleks, et ehitada tulevikku, peab mäletama minevikku.

Justkui nõiaväel ilmusid detsembris riburada kaks raamatut, mille läbilugemisest piisab, et minevikku hästi mäletada.

Vladislav Djatšuk ei ole seni ühtegi raamatut kirjutanud. Aga hea, et kirjutas just nüüd. Tema on kahe kriisi vahelise aja restoraniköökide kõige suurem mõjutaja. Hea küll, et mitte südamepõhjani solvata neid kolme-nelja kokka, kes on tegelikult temaga võrreldaval tasemel mõjutajad, siis – viie kõige suurema mõjutaja seas kindlasti. Ja oleks tore, kui teised neli samuti mõtleksid oma kogemuse jäädvustamisele, see oleks väga väärtuslik.

Igatahes käib Vladislav linnulennuga läbi oma kokatee ning pakub välja selle praeguseks kõige olulisemad toiduretseptid. Kööki minema või mõnda tema restorani külastama inspireeriv lugemine.

Eesti Peakokkade Ühenduse korraldamisel, Heidi Vihma kirjutatud ja suuremalt jaolt Lauri Laani piltidega apetiitseks tehtud “Eesti peakokkade lugu” on dokumentaalne Eesti restoranide lugu “teise vabariigi” algusest tänaseni. Teadjad teavad rääkida, et ühtegi teist raamatut Eesti restoranide kohta ei olegi kogu selle aja jooksul ilmunud.

Saate teada, kes on kes ja mis on mis. Ausalt kirja pandult ja aina süveneva huviga loetavalt. Aitab külalislahkuse pakkujal vahest jõuda otsuseni, kuidas nüüd edasi minna. Toob välja mitmed tegijad, keda veel mitte mingil juhul unustada ei tohiks. Tekitab huvi nii mõnessegi restorani kohe minna.

Järgmise niisuguse ajastu-raamatu esimese peatüki tegelased on juba laval. Ees ootab külaliste jaoks rohkelt huvitavaid uudiseid pakkuv aasta. Aga ka minevik on olnud sündmusterohke. Niisuguste sündmuste, mis väärivad mäletamist. Head lugemist!

Ranna-Rootsi ei ole pelgalt nimi. Ranna-Rootsi eristub muust Eestist vägagi. Et selles veenduda, piisab kahest päevast ja ühest ööst. Aga siis jääb hing veidi kripeldama, et oleks tahtnud olla kauem.

Roosta Puhkekülas ja selle lähim ümbrus on Ranna-Rootsi kõige õigem paik eripära tunnetamiseks. Roosta paremad päevad ei jää mitte selle avamise aega üle 30 aasta tagasi, vaid on pigem hoopis veel tulemas. Magalarajoonide elanikele tähendab iga päev Roostal elamist kesest looduse imemaad.

Kindlasti on Haapsalu kõigi jaoks tuntud oma igasuviste rohkete üritustega, kus väikelinn on sõna otseses mõttes rahvast pungil täis. Hoopis teistsugune pilt avaneb linnast hooaja välisel ajal. Linna söögikohtades on märgata elu reedeti ja laupäeviti, muul ajal näeb teisi inimesi väga vähe ja õhtupimeduse saabudes praktiliselt ei näegi.

Restoranid on neljapäeviti siiski enamasti avatud. See teeb neljapäevast kõige parema päeva olla Haapsalus nende jaoks, kes peavad lugu privaatsusest ja omaette olemisest.

Haapsalus on paar suuremat spaahotelli, muus osas domineerib väikelinnas väikemajutus ja need pakuvad Haapsalu kõige suuremat isikupära. Nüüdseks on viimaste hulka lisandunud veel kaks uut, kuid omavahel võrreldamatult erinevat öömaja. Soovitame valida emma-kumma, aga miks mitte mõlemad teie järgmiseks Haapsalu-reisiks. Meie just nii tegime.

Kui ansambel HU? 2008 aastal tuli välja lauluga “Depresiivsed Eesti väikelinnad”, siis puudutas see inimesi nii väga, et viidi isegi läbi küsitlus, kas sõnum peab paika. Kolm igast neljast vastajast arvas, et peab küll. Kas Eesti suuruselt kuues linn Viljandi on väikelinn? Selle üle võib vaielda, aga  depressivsete hulka kuulus kindlasti. Miks?

Ei olnud Viljandis ei isikupärast hotelli, ega ka söögikohta, mille pärast sinna sõitma oleks pidanud. Nüüd on teisiti, kuid ikkagi lähevad hea tuttava silmad päris suureks, kui räägime talle oma plaanist veeta Viljandis kolm ööd ja neli pikka päeva.

Viljandist tagasi, oleme rahulolevad ja rahulolematud üheaegselt. Rahul sellega, et oli vahva reis. Mitte rahul sellega, et päris mitu kohta jäid kogemata, kuna neli päeva osutus liiga lühikeseks ajaks, et kõigest heast, mida Viljandi pakub, osa saada. Üks on siiski kindel. Viljandi ei ole päris kindlasti enam depressiivane. Viljandi on nüüd… eksklusiivne.

Novembris avalikustab Michelin oma Läti restoranijuhi. Leedust saab siis ainus kolmest Baltimaast, kus seni veel puudub rahvusvaheline restoranigiid. See aga ei tähenda, et Leedus paremate restoranide teejuhti üldse ei ole. Kohalik Academy of Good Food soovitab TOP 30 Leedu restorani. Käisime Vilniuses ja valisime nende seast välja oma lemmikud.