Ajakiri

September on Eesti toidu kuu. Ühe osa selle kuu tegevustest moodustavad erimenüüd kohvikutes, restoranides ja hotellides. Viimase aja arengud viivad sinnapoole, et kohaliku toidu huviline peab üha enam vaatama Tallinnast väljapoole.

Kohalik toit on erinevate soovide ja huvide tõmbetuules. Eestlased söövad kohalikku toitu kodus ja kodunt väljas  eelistavad midagi muud. Külalised on kohalikust väga huvitatud, aga ei ole väga kursis, mis on kohalik ja mis muumaine. Söögipakkujad peavad nende vastuoludega hakkama saama.

Üks kõige tublimini hakkama saajatest on Ugandi resto Otepääl. Vahemerelik ja põhjamaine käivad siin käsikäes, nii nagu väga sures osas Eesti restoranidest. Aga Ugandi on ennast Otepääl nii suveräänselt kehtestanud, et mööda ei lähe siit ei kohalikud ega külalised.

Vahemerelik-otepäälik mulje sünnib kohe laua taha istudes. Esimese veinivaliku saab teha lugedes seda, mis laual olevatel tühjadel pudelitel kirjas.

Otepää kunagine saksakeelne nimi tuleb pähklist. Need on Ugandi sümboliks logost alates ja esimesena laua peal näksimiseks, kuni köögist jõuab kohale peakoka tervitus.

Teenindus on nobe ja tähelepanelik. Teenindajatel jätkub juttu kauemaks, kui toitude loo kiireks ettevuristamiseks. Selgub, et teenindust ei korralda siin mitte teenindusjuht vaid külaliskogemuse juht Sandra Einling. Teistsugune ametinimi ei ole lihtsalt sõnakõlks. Ugandist saab külaline (mitte klient) kaasa päriselt ka kogemuse, mitte ainult kõhutäie. Värskelt valminud toidud toob lauda ja tutvustab külalisele need valmistanud vanemkokk Ingrid Grossberg ise.

Pehme focaccia kõigepealt salmorejo külma tomatisupiga ja siis Taleggio juustu ning vinnutatud parilihaga. Kehvapoolse mulje jätvat vahemerelist toitu esineb meil lubamatult palju. Ugandi populaarsuse üks põhjuseid on kindlasti see, et seda mida pakuvad paljud teised, oskavad nemad välja käia huvitavamalt ja valmistada paremini. Ja väikesele asukohale omaselt mahuvad ühe katuse alla üksteist segamata nii tähistajad, kui igapäevasööjad. Valikut jätkub mõlemale ja kõiki koheldakse külastuse otstarbest lähtuvalt.

Kohalik angersäga, veiseliha ja hooajaliselt vahetuv Ugandi firmamagustoit näevad vähemalt niisama ahvatlevad välja, kui vahemerelised road. Nii juhtubki, et pitsad ja pastad jäävad sootuks maitsmata, ehkki teadjad kiidavad neid väga. 

Kuhu järgmine päev Otepääl sööma minna? Ei tule pähegi, et võiks ka kusagile mujale, kui Ugandisse. Restoraniga sama nime kandev ja samadele omanikele kuuluv butiikhotell pakub kaugemalt tulnutele üle Otepää majutust. Ugandi nimi on kujunemas Otepää kõige parema külalislahkuse sünonüümiks.