Author Archives: Piret Hanson

Aukartust tekitav iga, kas pole? Horisont on avamisest saadik olnud Eesti kõige paremate restoranide seas ja püsib selles nimekirjas kindlalt edasi. Esimestel aastatel olid kõige olulisemad tegijad köögis ja söögisaalis välismaalased, sest siinse oskamise suhtes olid rahvusvahelisel hotelliketil eelarvamused.

Viis aastat tagasi käisime Koplis seal juba mõnda aega tegutsenud Karjase Saias. Nähtu, kuuldu ja maitstu viis mõttele, et Koplis püütakse teha Kopenhaagenit. Möödunud nädalal restoranis Sadu käies, sai selgeks, et Kopli Kopenhaagen hakkab pisitasa välja kujunema.

Möödunud aastal Tallinna lisandunud restoranide seas on Koyo üks tähelepanuväärsemaid. Niisugust kogemust, nagu see restoran pakub, mujalt Eestist ja Baltimaadest ei saa. Tegemist on nimelt siiinmail ainsa jaapanlasest peakokaga omakase restoraniga.

Silver Saa nimi on restoranide tegevust kajastavas meedias olnud esil sagedasti. Põhjuseks ikka see, et tema tegemised on eristunud ja teiste seast hästi silma hakanud. Ainult viimasel ajal ei ole temast eriti kuulda olnud.

Äsja lõppenud aasta oli Eesti külalislahkuses enneolematu. Nii suurt arvu uusi ja ambitsioonikaid söögikohti ja hotelle ühe aasta jooksul ei ole juurde tulnud mitte ühelgi varasemal aastal. Ka uue aasta algus jätkub tempokalt. Seda tempot hakkab dikteerima Joonas Koppel.

Kas on võimalik, et Balti Jaama Turu ja Telliskivi linnaku vahel võib olla üks tähelepandamatu koht? Võib küll. Ka need, kelle GPS kohale toob, vaatavad mõnda aega nõutult ringi, enne kui sisseminekuks õige ukse leiavad. See koht on pagarikoda-kohvik Karjase Sai ning Café Tempo.

Tervasaari on tilluke legendaarne saar Helsinki kesklinna kõrval. Kunagi olid siin tõrvalaod. Ainsana tänaseni säilinud ühes endises laohoones on alates 1967. aastast tegutsenud restoran. Sajand vahetus, aga restoran jäi otsekui vanasse sajandisse kinni, kuni 2021. aasta lõpus pani uksed lõplikult kinni. 

Jaapani toidukultuur on imeline. Seda võib tundma õppida terve elu, aga lõpuks tuleb ikka tunnistada, et kõigest aru ei saa. On ju raske mõista, et kogu maa kõige lugupeetumat sushit valmistatakse metroo sissekäigu ühes väikeses sopis. Ja üldse annab ka kõige kiidetumaid restorane üles leida. Need on reeglina pisikesed ja tähelepandamatud. Ainus, mis tähelepanu tõmbab on söök ja selle valmistajate pühendumus oma tööle.

Möödujale ei paista Nomade olevat midagi erilist. Väike majanurgaresto. niisugune, nagu neid maailmas on tuhandeid. 

Minge pealegi mööda, sest ega sisse hirmus palju inimesi ühekorraga ei mahugi. Või no – oleneb. Kui söögilauad kõrgendatakse baarilaudadeks ja toolid visatakse välja, siis ikka mahub küll. Ja Nomades tuleb seda ette küll.

Kui perekond Šmakovid lõpetasid restorani Tartar tegevuse, andis Andrei Šmakov kohe mõista, et uus ja sootuks teistsugune restoran tuleb. Kui aeg on selleks küps. Ainult see aeg sai küpsks väga pikkamööda. Siiski. Siin ta nüüd on – Restoran Riva.