Kategooria: Määratlemata

Senini püsis Haapsalu turvaliselt omal kohal (üli)lühikese puhkuse linnana. Öö või kaks mõnes nende suurepärases külaliskorteris (Hapsal Dietrich, Epp Maria Galeriimajutus) või -majas (Viigi Villa, Väike-Mere-Villa), söögikorrad Kärmes Küülikus ning Hapsal Dietrichis – ja tehtud!

Eesti suved olid pikki aastaid kitsid heade ilmade poolest. Küllap huvitas rannarahvast ilusatel päevadel vaid päike, liiv ja vesi, sest toit, mida suurtes randades ja nende lähedal  pakuti, oli ilmselt kah nendest kehvadest suveilmadest inspireeritud.

Küllap on iga selle loo lugeja ise kogeda saanud, kui võimas tunne on süüa mõne veinimaja või õllekoja omas restoranis. Juua söögi kõrvale jooke, mis valmivad siinsamas ja mille kohta käivaid lugusid on just äsja kuuldud. 

Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, kus Eesti toit ei tammu paigal ja ei otsi uusi ideid ainult minevikust. Üks kolmest õest, Kerti Vissel, võttis lihtsalt ette ja sebis ennast maailma ühte kõige jälgitumasse restorani – Noma Kopenhaagenis – praktikale. Aga praktikast endast ei võtnud üle seda, kuidas niisama suure arvu kokkadega, kui saalis on külalisi, pakkuda viimastele ülimalt töömahukat ja peensusteni lihvitud kokakunsti. Vaid hoopis selle, kuidas töötada toorainetega nii, et nende kõige paremad omadused tuleksid esile.

Tähelepanu! Tegemist on räige toidupornoga! Siit edasi lugemine on rangelt keelatud alaealistele ja ei ole soovitav nõrganärvilistele.

Harva osutub üks restoran nii huvitavaks, et sellest on tahtmine kirjutada mitu korda järjest ja mitmest erinevast vaatenurgast. Kirjutasime Lee restost vahetult enne selle avamist. Ja nüüd, kus resto on lahti olnud vaid kuu aega, ei saa jälle vaiki olla, sest kaks külastust selle kuu jooksul osutusid raputavateks kogemusteks.

Käesole nädal on tähelepanuväärne Haapsalus. Uksed avab kohvik-restoran Von Gernet ja mõne nädala pärast hakkab samas hoones majutust pakkuma eriti eksklusiivne butiikhotell Villa Friedheim.

Järgmisel nädalal toimub sündmus, mis kõigi eelduste kohaselt jääb meelde ja paneb rääkima järgmised kümme aastat. Seal, kus mõni aeg tagasi sulges uksed Leib resto, teeb nüüd uksed lahti Lee restoran.

Möödunud aastal purunes restoranimaailm kildudeks. Täna, kuigi piirangutega, avatakse söögikohtade uksed taas. On aeg killud kokku korjata ja edasi minna. Vaatame põgusalt, mis suletud uste taga on toimunud meie naabrite juures ja meil.

Esmaspäeval pääsevad inimesed üle pika aja jälle restoranidesse sisse sööma. On uue reaalsuse tõehetk. Mismoodi käituvad külalised? Kuidas saavad hakkama restoranid? Kas tõesti on nüüd kõik hoopis teistoodi, kui oli enne viirust?