Author Archives: Harri Hanson

Aastaid on Helsingi külalislahkuse sektor olnud pisitasa arenev ja etteaimatav. Aga viimase kahe aasta jooksul toimunu põhjal võib öelda, et nüüd on jõutud lausa teise äärmusse. Uudiseid tuleb nii palju, et neid ei jõua vastu võtta.

Naabrite juures toimuvat peab aga kindlasti ise kogema, sestap veetis Eesti Maitsed meeldejääva ööpäeva Soomes praegu enim kõneainet pakkuvas hotellis NH Collection Grand Hansa.

Tegelikult saab see hotell alguse mitte uksest sisse astudes, vaid pigem tänavalt. Hotellist on sõna otseses mõttes tänavale välja valgunud baar. Kunagi avati siinsamas esimene Coca Cola pudel Soomes. Küllap nüüd hakkavad siin toimuma juba uude ajalukku minevad sündmused. Ülihea asukoha tõttu võib sellest saada meelispaik, kus kohalikud omavahel kokku saama hakkavad.

  Pitsast on vägisi saamas uus Eesti rahvusroog. Ilma naljata. Agaramad pitsameistrid on pikalt otsinud ja leidnud enda jaoks kõige sobivama kohaliku jahu. Paremates pitsarestoranides kasutatakse ainult juuretisega taignast, ja katteks kasutatakse igasugust kohalikku kraami kuni vürtsikiluni välja. Konservatiivne eestlane ei ole niisugust toiduga mängimist omaks võtnud ja eelistab süüa klassikalisi pitsasid. Uuendusmeelsed jumaldavad kokkade […]

Bottengarn on omapärane restoran. Avatud ainult suvehooaegadel ja mitte kunagi ei ole ette teada, missugune saab olema restoran uuel hooajal. Koguva küla ja sadama maaliline ümbrus püsib muidugi samana, kuid restoran oma söögi, joogi ja teenindusega on otsekui suvine ilm igal aastal pisut erinev.

Lõppeval hooajal on Bottengarn aga parem, kui ei iial varem. Arvo Sulu on otsekui viimistletud välja nägema niimoodi, et suudaksid pakkuda konkurentsi söögilaua tagant avanevatele lummavatele vaadetele. Maitsekombinatsioonid on originaalsed. Seda noormeest saab julgelt nimetada üheks Eesti kokakunsti seni veel vähe avastatud talendiks.

Joogikaart on lühike, kuid “igast teisest restoranist tuttavaid” jooke sellest ei leia. Kokteilivalik suudab konkurerreida Eesti paremate baaride valikuga.

Kahju ainult, et kõike seda saab kogeda veel vaid loetud päevad, sest õhtusöögiga muinastulede ööl 31. augustil restorani hooaeg lõppeb.

Kui Tartu kinnitati Euroopa kultuuripealinnaks, oli algul kõhe tunne. Kindlasti saab Tartu laias laastus hästi hakkama, aga restoranid? Kui üksikud pärlid kõrvale jätta, olid Tartu restoranid diplomaatiliselt öelduna – liiga üheülbalised.

Nüüd juba võib kergendatult hingates rõhutada sõna “olid”, sest see, mis Tartu söögi- ja joogipakkumisega aasta jooksul juhtus, on eriline ja tähelepanuväärne. Ilma suuremate väliste muutusteta, toimus oluline sisuline edasiminek. Üks paremaid näiteid selle kohta on

Päike ja terve rodu üritusi meelitavad Pärnusse igal suvel suure hulga inimesi. Aga väga suurele osale tippajal Pärnus olijatele on jäänud aastast-aastasse hinge rahulolematus. Rahvamasside teenindamisega vähegi rahuldaval tasemel ei ole linna külalislahkust pakkuvad asutused hakkama saanud.

Pärnu külalislahkuse lipulaev Hedon pakub küll turvatunnet, et pettuma ei pea. Aga sinna kõik ei mahu või on esinduskoha hinnalipik kõrgevõitu. Supelsaksad, Pastoraat ja Mon Ami on Pärnu näo kujundajad, seepärast antakse neile väiksemad hakkamsaamatused andeks. Aga rohkem ei ole Pärnust suurt midagi oodata olnud.

Möödunud suvi tõi veidike värsket lootust. Uus resto nimega Rööm pakkus päriselt ka rõõmu. Tegutses ettevalmistunult ja läbimõeldult, aga ikkagi oli kõike head veel Pärnu suuruse linna kohta liiga vähe. Nüüd, sellel suvel ,võib Pärnusse minna juba palju ootusrikkamalt.

Viimati sai võrrelda Eesti restoranide taset Põhjamaade ja Baltimaade restoranide tasemega 6 aastat tagasi. Siis ilmus esimene ja paraku ka viimane White Guide, mis soovitas kõige paremaid restorane kogu regioonis.

Nüüd on White Guide’i asemel Austriast alguse saanud Falstaff ja kogu regiooni kõige paremaid söögikohtasid tutvustav infokogu The Best Restaurants of Northern Europe 2024 sai valmis kohe esimesel tegutsemisaastal. Mida huvitavat teejuht näitab?

Ennekõike seda, et hea toidu pärast tasub meie kanti tulla ükskõik kui kaugelt mujalt. Ja meil endil  siin laiemalt ringi vaadata niisamuti. Falstaff hindab restorane 100 punkti süsteemis ja tasemed jaotuvad järmiselt

95-100 punkti meistritase

90-94 punkti tipptase

85-89 punkti kõrgtase

80-84 punkti väga hea tase

Maksimaalse 100 punkti vääriliseks peab Falstaff  5 restorani. Alchemist ja Geranium Taanis, RE-NAA ja Maaemo Norras ja Frantzen Rootsis. Meistritasemega restorane on aga seitsme riigi peale kokku 36, sealhulgas Taanis 14, Norras 7, Rootsis 6, Soomes 4, Eestis ja Lätis 2 ning Leedus 1. Maksimaalsest 100-st jääb 180 Degrees by Matthias Dietheril puudu 3 ja Noa Chef’s Hallil 4 punkti. Pole paha.

See oli lausa kannatust proovile panev ootamine. Hakkas juba kummitama, et lähemate riikide restoranimaailm läheb igaüks oma teed mööda minema ja Eesti jääbki paigale tammuma. Õnneks siiski nii ei läinud. Hiljuti uksed avanud kaks restorani päästavad meie maine suvel. Sügisel on oodata veel kolme lootustandvat avamist.

Kevad tuleb Muhu saarele hiilides ja pisitasa. Algab saare ühest otsast, aga teise otsa jõudmine võtab pikalt aega. Esimene kevadekuulutaja oma külalistele taas uste avamisega on Pädaste. Liival valitseb üpris vaikne elu ja Koguval pole veel üldse mingit elu.

See aeg on kõige parem aeg Muhu külastamiseks, et aru saada, missugune on saare päris elu. Nelja seina vahel, oma maalapil. Ka Pädaste külastamiseks on see kõige parem aeg. Mõisa kogu olemus tuleb eriti hästi esile. Rahulikku kulgemist siin ei sega mitte miski.

Aga see kevad paistab Pädastes olevat mitme varasemaga võrreldes veidi teistsugune. Mäletate neid aegu, kui Pädaste oli otsekui Eesti kõige parema restoranitoidu teejuht? Nende kevadmenüü näitas alati seda, mille poole teised restoranid suve jooksul ka püüdlema hakkasid.

Nüüd on restoranide üleüldine tase palju ühtlasem. Praeguse seisuga suisa hirmuäratavalt ühtlane. Seda rõõmustavam oli õhtusöögilauas jõuda mõttele, et äkki on need vanad ajad jälle korraks tagasi tulnud.

Mis vahe on Austria köögil ja Saksa köögil?

Niisugune küsimus võiks vastaja kõigepealt pikemalt mõtlema panna ja siis peaks järgnema pikk ning kohati raskesti arusaadav vastus. Aga Toni Mörwald alustab kiire ja lühikese vastusega veel enne kui küsimuse viimane sõna on kõlanud. Austria köök on – butiik. Saksa köök on – tööstus.

Kes on Toni Mörwald? Niisugune mees, kellele sarnast Eestist ei leia. Praegu on tal kolm hotelli ja kuus restorani. Tema kokakunsti tunnustavad Michelin ja Gault Millau, Falstaffist rääkimata. Austria McDonalds on tal palunud oma burgereid tuunida. Viinis on tal toitu audiovisuaalse maagiaga ühendav Palazzo Vienna. Otsekui muinasjutust pärit lossis Graffenegg pakub ta ülieksklusiivseid toiduelamusi.

Lühidalt – Toni Mörwald on elav legend. Tema väljateenitud koht võiks olla mõnes Viini kõige peenematest paleedest, aga on hoopis sealsamas, kust kõik kunagi alguse sai. Vanematelt üle võetud hotellis Viinist tubli pooletunnise sõidu kaugusel asuvas väikeses külas nimega Feuersbrunn.

Kui talv Otepäält lahkub, siis loovutab linn oma pealinna tiitli ja vaibub vaikellu. Kampaaniaga Otepää Maitsed püütakse inimesi uuesti Otepääle tagasi tulema meelitada. Aga kas tasub minna? Käisime kohapeal veendumas ja saadud kogemuse põhjal julgeme soovitatada 3+1 kindla peale mineku kohta.