Kategooria: Määratlemata

Ülemöödunud aastal hädaldasime kõva häälega, et Tartu on toidu-stagneerunud. Seal ei toimunud tõepoolest midagi eriti olulist päris mitu aastat järjest. Möödunud aastal käis Tartust “värin läbi”. Aparaat, Umb Roht ja Hõlm raputasid linna toiduelu talveunest üles. Lõpuks ometi. Kolm sammu edasi ühekorraga! Küllap sai siis “kolmest” Tartu number, sest ka sellel aastal on linnal varuks taas kolm olulist uudist.

Hilissügisel saab taaskord selgeks, kes on kes Eesti restoranimaastikul. Muutused tulevad kindlasti olulised. Ei mäletagi niisugust aastat, kus ühekorraga oleks lisandunud nii mitu ambitsioonikat uustulnukat.

Mida ühist on Laulasmaa spaa restoranil Wicca ja Dirhami väikesadama restol? Mõlemad on mere ääres? On. Aga see ei ole oluline. Kõrvaline asukoht? Jah. Kuid ka see ei mängi hetkel rolli. Tähtis on hoopis see, et mitte kummagi restorani köögist ei kuule mitte kunagi mitte ühtegi halba sõna kõige lihtsama kohaliku tooraine kohta. Vastupidi, nende kõige igapäevasemad road on paremad, kui kus tahes mujal.

Kui Eesti suuremates linnades uusi restorane muudkui avatakse, valitseb maal sellega võrreldes rahu ja vaikus. Niisugune esmamulje on siiski petlik, sest mitte ükski hea restoran ei püsi lihtsalt paigal, kuigi väljapoole nähtamatult toimuvad alatasa väikesed muutused. Kõige olulisem on see, et pärast pausi võõrustab ühe-mehe-restoran Tammuri talu jälle külalisi.

Kalamatsi kitsejuustu saamislugu on otsekui muinasjutt. Tänaseks on see juust küllap juba nii tuntud, et igaühel tuleb maitse suhu otsekohe, kui on Kalamatsi nime mainitakse. Nüüd aga näib, et juustu edulugu Eestis saab järje. Otse Tallinna südalinnas alustas tegevust väike juustuvabrik Rae Meierei, mida ümbritseb tohutusuur samanimeline restoran.

Väike Muhu saar oli juba andnud Eesti kulinaaria arengusse uskumatult suure panuse. Mõelge vaid – Pädaste oma Alexandri ja Meremajaga (nüüd Jahtklubi), Nami Namaste, Kalakohvik, Koost… Muhu leivast ja õllest (Muhu Pruulikoda) rääkimata. Aga sinna, kus juba on, mahub veelgi juurde. Nii ka Muhumaal. Sellel suvel tegid uksed lahti veel kaks uut söögikohta. 

Paar viimast aastat on olnud Eestis eriti õllevahused. Väikeõllepruulijad tegid revolutsiooni ära ning ehitavad nüüd üles “oma riiki”. Hiiumaa Pruulikoda on selles riigis niisama omanäoline kui on Hiiumaa Eestis. Nende pruulitud õlu eristub “maitsetusega” – see tähendab, et tegemist on kergelt joodavate õlledega, mitte maitsepommidega. Ja Hiiumaa saarena on oma toiduga ikka püsinud vaguralt palju suurema Saaremaa varjus. Kui Saaremaa on hea kohaliku toidu ning koduõlle sünonüüm, siis Hiiumaa on… Üks avastamata maa. 

Pärnu tegi möödunud aastal Eesti tillukeses restoranimaailmas suuri tegusid. Nii peabki olema, et selle linna esirestoran on kahekümne Eesti kõige parema seas. Aga hoopis olulisem on see, et sajast söögikohast, mida Eesti Maitsete Restoranijuht 2017 soovitab, asub Pärnus kaheksa.

Šampanja ja kohv. Esimesega enamasti alustatakse ja teisega lõpetatakse õhtusöök. Seni on need joogid olnud prktiliselt võrreldamatud. Kui möödunud nädalal laekus kutse degustatsioonile võrdlema maailma kõige eksklusiivsemat (ja kallimat) kohvisorti Geisha koos Nicolas Feuillatte’i šampanjaga, oli esimene kimbatus suur. Miks? Kuidas?

Rõõmustame uue Balti jaama turu üle Tallinnas, aga kuidagi tähelepanuta on jäänud, et Pärnu uus turg sai valmis isegi varem. Muidugi ei ole see mitte nii suur, kui Tallinna oma, aga uuel tasemel kala- ja lihavalikut pakub ikkagi.