Kategooria: Määratlemata

Järgmisel nädalal toimub sündmus, mis kõigi eelduste kohaselt jääb meelde ja paneb rääkima järgmised kümme aastat. Seal, kus mõni aeg tagasi sulges uksed Leib resto, teeb nüüd uksed lahti Lee restoran.

Möödunud aastal purunes restoranimaailm kildudeks. Täna, kuigi piirangutega, avatakse söögikohtade uksed taas. On aeg killud kokku korjata ja edasi minna. Vaatame põgusalt, mis suletud uste taga on toimunud meie naabrite juures ja meil.

Esmaspäeval pääsevad inimesed üle pika aja jälle restoranidesse sisse sööma. On uue reaalsuse tõehetk. Mismoodi käituvad külalised? Kuidas saavad hakkama restoranid? Kas tõesti on nüüd kõik hoopis teistoodi, kui oli enne viirust?

Ajal, mil elu restoranides seisis ja restoranidele kauba tarnijatel ähvardas kaup kätte jääda, toimus tegelikult ikka päris palju. Nüüd saame selle tegevuse vilju näha ja maitsta.

Kui ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kunagi ei ole, et midagi ei ole. Nende kahe lööklausega saab kokku võtta kõik selle, mis praegu toimub hotelli- ja restoranimaailmas. Pidevalt muutuvad piirangud ja reeglid panevad ühtesid tembutama ja teisi otsima ausaid lahendusi keerulise aja väljakutsetele.

Kui tunnete kuidas elu (mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas ja üldse igal pool maamunal) hakkab pea peale pöörama, siis… Lülitage ennast välja igasugusest kommunikatsioonist, pange autole hääled sisse ja sõitke Missosse. Siin on hoopis teine elu.

Vaatasime just tagasi vanasse aastasse ja leidsime sealt vaatamata kõigele päris palju head. Aga nüüd on aasta uus ja aeg edasi minna. Et mitte öelda viimane aeg, sest kui väiksemad kohaliku tähtsusega rõõmud kõrvale jätta, on lai restoranimaailm jõudsalt uue taseme poole liikumas, meie siin Eestis aga tammume paigal.

Aga see ei ole midagi enneolematut. Kui möödunud aastaid täpsemalt meenutama hakata, siis enam-vähem iga kümne aasta tagant on toimunud midagi niisugust, mis restoranimaailmale suurema või väiksema väljakutse esitab.

Nii ütleb ta enda kohta ise ja seda arvamust tuleb uskuda, sest kes inimest ikka paremini tunneb, kui tema ise. Aga Peetril on veel üks oluline arvamus – puudujäägid talendis saab korvata tööga. Ka seda peab uskuma, sest Eesti soost Eesti kokkadest ei ole keegi teine maailma mastaabis nii kõrgele tõusnud ega kaugele jõudnud.

Fotografiska restorani tuntakse ja siia tullakse ikka peamiselt söögi pärast. Aga sagedasemad külalised on kindlasti olnud siin korra või mitu üldse mitte tühja kõhu tõttu, vaid hoopis huvi pärast selle vastu, millega üllatavad baarilett ja joogikaart.