Kategooria: Määratlemata

GMP Pühajärve restoran töötab otsekui toidulabor. Kõige rohkem on peakokka Koit Uustalu nähtud viimasel ajal tomatitega mehkeldamas. Tulemused on silmaga nähtavad ja keelega katsutavad. Tomatisupile, mida nad praegu pakuvad, Eestist vastast ei leia.

Ega niisugust asja väga tihti kogeda saagi. Restorane, kus tegijate erilised anded saavad kokku teistest suurema tahtejõu ning selgelt eristuva kontseptsiooniga, sünnib harva. Ja ka nendest kolmest näitajast veel ei piisa. Lisaks on vaja veel kapitali. Teistest palju rohkem kapitali.

Möödunud aastal meeldis meile Haapsalu Grand Holm Marina restoran väga. Pidasime seda möödunud suve üle Eesti kohaks. Sellel aastal on resto grammi võrra parem nagu baarman Paap Pihelgas ja peakokk Demo Kaev tagasihoidlikult väidavad.

Lõpuks ometi on Tallinnast saanud päris mereäärne linn. Kunagi, aastaid tagasi, sai külalise viia Pirita jahtklubisse ja see oligi kõik, mis Tallinnas merega seoses näidata oli. Nüüd võib öelda, et uusarendused lausa võistlevad omavahel, kes Tallinnast parema mereääre-mulje suudab jätta.

Pädastes käimine vähemalt üks kord aastas on kujunenud meile traditsiooniks. Sellel on kaks põhjust. Esiteks – seda taevalikku rahu Pädaste mõisaõuel ja rannal tahaks kogeda nii tihti kui vähegi võimalik. Teiseks – Pädastesse on igal aastal uus huvi minna. Sellest, et seal peakokad vahetuvad paari-kolme aasta tagant, on saanud nende firmamärk. See, kuidas iga kokk igal uuel kevadel on saare ellu sisse elanud ning seda omal moel restorani külalistele edasi annab, on olnud igal aastal kordumatu. Ka see suvi ei olnud erand.

Tabac… Vastab alati ootustele ja oskab neid iga kord veidi ületada ka. Sinna võib minna jooma klaasi õlut või siis kulgema ehk improviseeritud degustatsioonimenüüle, just nii nagu meiega juhtus. Sinna võib minna madalate või kõrgete ootustega. Ja ka päris ilma igususte ootusteta. Tabac toob rahuolu hinge.

Kus on kõige parem söök Tallinnas? Vastus sellele küsimusele oleneb suuresti vastajast endast ja erinevaid vastuseid on rohkesti. Aga ärme aja seda asja liiga keeruliseks. Restoranid võistlevad omavahel järjest vähem, palju tõsisemaks on läinud võistlus linna erinevate osade vahel.

Seda, mis toimus Eesti käsitööõllega, nimetatakse revolutsiooniks. Vähe on meie pisiriigis seda, mis kõnetab kogu maailma. Õllesõprade segmendi jaoks on Eesti tõepoolest tõotatud maa. Aga kas olete pannud tähele, et küpsemas on järgmine, mahu poolest väikesem, aga kvaliteedi poolest pigem kõrgemal tasemel revolutsioon? Džinn on uus õlu.

Eesti restoranimaailm kobrutab. Kuidagi teistmoodi praegu toimuvaid arenguid sõnastada ei oska. Sünnid ja surmad toimuvad ettearvamatult ja silmapilkselt. Mitte mingisugused seaduspärasused ei näi enam kehtivat.

Oleme kevade jooksul Pärnus käinud päris mitu korda. Ikka on see linn andnud mõne uudisega selleks põhjust. Kogusime need kõik siia kokku ja tõdeme nüüd – Pärnu on suveks valmis. Kui sinna lähete, siis vaadake, et pikemaks ajaks või siis mitu korda. Muidu ei jõua te kõike uut ja huvitavat, mida sellel linnal on pakkuda, ära maitsta.