Ajakiri

Tulevik on teistsugune. Kes ütles, et tume?

27. aprill 2020

 

USALDUS LÖÖB UHKUSE UPAKILE

 

Päike kuulutab kevadet ja ahvatleb eriolukorra tardumusest üle saama. Mõtlema selle üle, kuidas on otstarbekas käituda, et mitte anda viirusele täiendavaid võimalusi, kuid ikkagi hoida elus kodunt väljassöömise valdkond. Uksed hakkavad taas avanema, kuid tasa ja targu. Ettevaatlikult.

Juba sellest neljapäevast pakub 35-eurost neljast roast koosnevat õhtusööki restoran Mantel ja Korsten Kadriorus. Avanevad restoranide NOA, Tuljak, OKO ja Paju Villa terrassid ning osaliselt ka siseruumid.  Oma menüüd uuendas Jahu Tänavagurmee. Veinikino lahutab meeli kas kodus või Erinevate Tubade Klubis. Kaod restoranide nimistus ei hakka hetkel veel eriti silma, kuid paraku kindlasti ootab Eesti külalislahkussektorit ees külm suvi.

Kohe ei kiirusta kliendid ummisjalu söögikohtadesse tagasi. Eriolukord on õpetanud uusi kombeid, hakkavad tekkima uued harjumused. Sagedane restoranikülaline soovis varem näha suurt valikut erinevaid elamusi, et aeg-ajalt mõne kasuks otsustada. Ja veel uhkust, mille keskel ennast näidata ja teisi vaadata. Nüüd hakatakse otsima hoopis rohkem mõttekaaslust ja kogukondlikkust, hoolivust ja jätkusuutlikkust. Kõike seda, mida on võimalik usaldada. Usaldus lööb uhkuse upakile.

 

MUUTUNUD KÜLASTAJA

 

Pikk sunnitud kodusolemine on pannud kõiki kas enam või vähem hiljutisi väärtuseid ümber hindama. Lihtsalt ilulemine kodunt eemal on raisatud aeg. Kogukonnaga, kes jagavad ühtesid ja samu väärtuseid, hakatakse tihedamalt läbi käima. Reaalselt ja üha enam lisaks veel ka virtuaalselt.

Ei taha kuidagi uskuda, et www.talustkoju.ee, www.toidukorv.ee, www.maitsvadmaitsed.ee, www.nosi.ee või www.koduresto.ee on ajutised lahendused ning kaovad niisama äkki, kui nad välja ilmusid. See on küll võimalik, aga vaid nende puhul, kes ei hooli oma teenuse edasiarendamisest ega pälvi seetõttu oma klientidelt kõige väärtuslikumat krediiti – usaldust.

Samuti ei tahtnud uskuda, et möödunud reedel toimunud restorani Salt virtuaalne pop-up võiks olla restoranikülastaja mõtteviisi muutev üritus, aga ometi oli. Söök oli osatud valmistada, pakkida ja kohale toimetada nii, et maitsed ja välimus ei kannatanud. Temaatilised muusikavideod ja online-lobisemise võimalus kujundasid lõppeks väga meeleoluka õhtu. Virtuaalne ja logistiline võimekus on külalislahkussektori lähema aja uued väljakutsed. Arengud hakkavad toimuma nii oodatud kui ootamatutes suundades.

 

 

PIHTAS-PÕHJAS?

 

Salt restoran on läbi käinud praktiliselt igast loost Eesti Maitsete infovoos viimase kuu aja jooksul. Miks? Kohe eriolukorra esimesel päeval kuulutas Salti perenaine Tiina Kõresoo jonnakalt, et tema restorani areenilt lahkujate seas näha ei saa. Ja sellest päevast peale on üksi sellest restoranist tulnud rohkem ideid ja initsiatiive kui kõigilt ülejäänud söögikohtadelt kokku.

Salti hüperaktiivsuse kõrval ka teiste tegemisi jälgides võib eriolukorra-aegse restoranimaailma jagada kolme gruppi.

 

MITTEALLAANDJAD

 

Nemad on säilitanud usu iseendasse ning kujundanud ümber oma tegevused. Ennekõike on teinud ümber oma menüüd ja pakuvad toitu koju nii, et selle väärtus transpordile kuluval ajal kaduma ei lähe. Vähesed nende seast “ei lase head kriisi raisku minna” ja on leiutavad kõrvaltegevusi, mis saavad olla täiendava tulu toojad ka pikemas perspektiivis. Uue reaalsuse ajal.

 

KOHANEJAD

 

Nemad jagunevad omakorda kaheks. Esimesed on teinud omalt poolt kõik vajaliku selleks, et söögikoht jääks püsima. Suhtlevad riigiga, vormistavad toetuseid ja jälgivad hoolega nende tegevusi, kes alla ei anna. Õpivad viimastelt ning proovivad omal moel samamoodi toimetada. Teised proovivad olemasolevat olukorda mitte lihtsalt üle elada, vaid kasulikult üle elada. Mida nad pakuvad, ei ole neile  tähtis. Nii kaua, kui keegi maksab, jõuab tellijani restoranitoidu pähe midagi niisugust, mida ehk ainult tinglikult saab nimetada toiduks. Petetakse klienti, riiki ja lõpuks iseennast ka. Niisuguste kohanejate vohamist ennustatakse ennekõike sellel juhul, kui eriolukord kestab kaua. Ärge tehke toidu kojutellimist iseenda jaoks loteriiks ja tellige see ikka nendelt restoranidelt, mis olid juba varem teie lemmikud.

ABITUD

 

Ka nemad jagunevad kaheks, kuid ennekõike ajaliselt. Esimesed on praegu päriselt abitus olukorras. Nad on siiani teinud head ja vajalikku asja. Kuid siis hakkasid vajadused kiiresti muutuma. Mitte päevade, vaid tundidega. Selgus, et niisugusel asjal lähemas tulevikus kohta ei ole. Ainus võimalik lahendus – pankrot. See kulutab närve, sest millestki, millega rohkem või vähem on ette arvestatud, jäävad ilma kõik. See on valus, kuid mitte ilmtingimata lõplik seis. Paremate restoranide inimesed nimetavad ennast perekonnaks, mitte kollektiiviks. Põhjusega. Perekond hoiab kokku. Nii heas kui halvas. Ning pikemas perspektiivis saab kindlasti hakkama.

Teised on saanud pihta ja on päriselt põhjas. Ei aita riik, kogukond ega kunagised kliendid. Ainult näoraamat näib aitavat. Mida ahastavam on hüüe üles riputada, seda rohkematele “meeldib”. Ainult need “meeldimised” on päriselt ka jutumärkides ja ilma praktilise kasuta.

 

TEISTSUGUNE TULEVIK

 

Elu läheb edasi. Ja kõige kiiremini hakkab edasi minema ikka just siis, kui tundub, et kõik on seisma jäänud. Inimene on uskumatu olend. Tunneb rõõmu, armastab ja naudib midagi – olgu ümberringi sõda, looduskatastroof, majanduskriis või… Mis iganes.

Külalislahkussektor sai juba ja saab veel edasi tugevalt pihta. Aga mitte ükski hoop ei ole surmav. Sest toitu, jooki ja külalislahkust vajab inimene edasi täpselt niisama palju kui õhku.  Ei hakata nüüd vähem sööma ega… Vähem elama ka mitte. Mismoodi hakatakse, selles on küsimus!

Kes ei leia jõudu või ei viitsi või lihtsalt ei taha sellele küsimusele vastust otsida, see põhjast välja ei pääse. Kas peakski? Tulevik on teistsugune, aga see tuleb päris varsti. Kes ütles, et tume?