Kategooria: Määratlemata

Isegi mõte Eesti ja Taani restoranide või toidumaailma omavahel võrdlemisest tundus kohatu veel paar aastat tagasi. Taani oma jätkusuutlikkusega ja maailma tippu kuuluvate restoranidega oli Eesti jaoks teisest ilmast. Paljude jaoks on ilmselt praegu ka. Aga ärme võrdle riike, võrdleme näiteks Bornholmi ja Muhu saart.

Maailm muutub niisuguse kiirusega, et muutustega kaasaskäimine hakkab muutuma üle jõu käivaks. Et andunud spordifänn teab oma lemmikala kohta rohkem kui meedias suud pruukiv spordikommentaator, on normaalne. Et paljudes poodides ostja teab kauba kohta rohkem kui müüja, enam nii normaalne ei ole. Aga et kodune hobikokk pakub suuremast osast tipprestoranidest paremat söögielamust… See on juba päris ebanormaalne.

26. septembril toimub kolmandat korda heategevuslik õtusöök “Lapsed söönuks”, seekord Siidrifarmis, Kose vallas. Süüa pakuvad neli restorani: Wicca, Meat Market, NOA Peakoka Pool ja Leib. Miks üritus juba kolmandat aastat toimub? Mis motiveerib restoranide esindajaid andma oma vabatahtlikku panust? Kas ühe õhtusöögiga saab parandada maailma?

Nagu sildilt näha, ei ole Koma enam pelgalt resto, vaid on nüüd Koma Pühaste Õlleresto. Järgmisele astmele minek algas veidi ehmataval moel, kui ühel päeval ilmus sotsiaalmeediasse teade, et võtke viimast, Koma sulgeb uksed. Kohkunud klientuuri lohutati ühe sõnaga – “ajutiselt”. Peale mõnenädalast pausi avati uuesti uksed 11. juulil ja alles siis paljastati saladus lõplikult – ambitsioonikas restoran ja kultuslikuks muutuma hakkav pruulikoda ühendavad jõud!

Uusi hotelle ei avata Eestis hirmus tihti. Iga uue ööbimiskoha tulek on sündmus omaette. Wasa avamine Pärnus oli kauaoodatud sündmus. Oodati segaste tunnetega, ikkagi veel üks spaa rohkem. Mida see tähendab niigi konkurentsitihedale ning hooaegadest mõjutatud turule?

Oma nimega lõbusalt mängiv restoran ei taha raamides püsida ka toiduga, mida nad külalistele pakuvad. Resto on avamisest saadik püsivalt Tartu paremate hulgas. Aga toit on olnud püsimatu. Kõigepealt pakuti lihtsaid roogasid kohalikelt peenardelt pärit toorainetest. Sealt ju pärineb ka restorani nimi. Siis aga mindi iga menüüga järjest peenemaks. Toorained jäid ikka rohkem tagaplaanile ja kokatehnikad tõusid aina enam esiplaanile. Külalistele see meeldis. Umbroht oli Tartus selgelt eristuv restoran.

Ilusad suveilmad kutsuvad ringi sõitma. Iga suve üks “kohustuslik” sihtkoht on Tammuri – Erki Saare ühemeherestoran. Küllap kõige suurem toiduga seotud eksootika, mida Eestil on pakkuda.

GMP Pühajärve restoran töötab otsekui toidulabor. Kõige rohkem on peakokka Koit Uustalu nähtud viimasel ajal tomatitega mehkeldamas. Tulemused on silmaga nähtavad ja keelega katsutavad. Tomatisupile, mida nad praegu pakuvad, Eestist vastast ei leia.

Ega niisugust asja väga tihti kogeda saagi. Restorane, kus tegijate erilised anded saavad kokku teistest suurema tahtejõu ning selgelt eristuva kontseptsiooniga, sünnib harva. Ja ka nendest kolmest näitajast veel ei piisa. Lisaks on vaja veel kapitali. Teistest palju rohkem kapitali.

Möödunud aastal meeldis meile Haapsalu Grand Holm Marina restoran väga. Pidasime seda möödunud suve üle Eesti kohaks. Sellel aastal on resto grammi võrra parem nagu baarman Paap Pihelgas ja peakokk Demo Kaev tagasihoidlikult väidavad.