Author Archives: Harri Hanson

See, et Eesti restoranimaastikul praegu vesi seisab, on kõigile teada ja tunda. Kui suur see meie tiik ikkagi on ja mis juhtub siis, kui sellesse visatakse üks parajalt pirakas kivi, seda saame  kohe näha. Terve novembrikuu, igal nädalal neljapäevast laupäevani, tegutseb restorani Kampai ruumides pop-up Kim x Kai.

Kai on kampai kohal teisel korrusel asuv kunstikeskus. Kim on Mikkola on… toidukunsti Andy Warhol. Tema CV on lühike: Olo. Karma, Noma, Inari. Insaiderid teavad, et kõik need on/olid vähem või rohkem kultusrestoranid. Kui Kim tunnetab, et ümbrus ei paku enam piisavalt hapnikku loominuliseks lõõmamiseks, siis ta vahetab ümbrust.

Väliselt ei ole restorani Cru puhul erilisi muutuseid märgata. Kuigi muutunud on paraktiliselt kõik. Köögis toimetab uus personal, peakokk on Mark Keerd. Seda kööki, mida Cru nüüd pakub, nimetab Mark  ise piirideta köögiks. Läbivalt euroopalik aga väikeste lisadega kustahes mujalt maailmast.

Toidud näevad kaunid välja. Võiks öelda, et piltilusad. Ja niisugune ütlemine osutub päris täpseks. Nimelt on Mark hobi poolest loodusfotograaf ja suurema osa roogade esmaidee sünnib fotoaparaadi taga loodust pildistades. 

Marki kokanduslikud eeskujud on kohalikud: Rene Uusmees, Tõnis Siigur, Silver Saa. Silma peal on ta alati hoidnud hiljuti maailma parimaks restoraniks hääletatud Geraniumi tegemistel. Sestap ei jää Cru roogade maitseomadused nende poolt pakutavale silmailule alla.

Viimati käisime Maidlas talve hakul (vaata siit). Olime seda meelt, et Eesti “saab veel ühe Pädaste”, ehk koha, mille pärast sõidetakse kusagile pärapõrgusse tegema ei midagit.

Inimesi tõmbab loodusesse üha enam. Tallinna kesklinna viietärnihotellid langetavad hindu.  Ööbimiskohad, mida ümbritseb puutumatu loodus, tõstavad neid. Ja Maidla on nende hulgas veel päris omaette hinnalassis. 

Covid on mõjunud restoranisektorile rängalt. Taastumine toimub tigusammul ja veel aeglasemalt, kui käesoleva kevade saabumine. Eriti kurvad on lood uute kontseptsioonidega, mida uus olukord suisa nõuab. Need ei taha Eestimaal mitte kuidagi sündida.

Eelmine suurem kriis üle-eelmise kümnendi lõpul õpetas, kuidas edasiminekuks tuleb astuda samm tagasi. Siis nägid ilmavalgust Põhjaka, Moon ja teised nendega sarnased restod. Kuhu ja kui kaugele nüüd peaks tagasi vaatama?

Paljud kirglikud telerivaatajad ei olnud veel sündinud, kui ETV ekraanil oli juba “Õnne 13”. Paljud praegused sagedased restoranikülastajad ei olnud samuti veel sündinud, kui aadressil Olevimägi 9 oli juba restoran Bocca.

Elu kirjutab ette stsenaariume, mille sarnast elukutselised stsenaristid ei oska uneski näha. Niimoodi, päris elu pealt “mahakirjutatuna” ja väikeste fantaasialendudega täiendatuna, sünnivd head raamatud, filmid ja telesarjad.  Aadressil Olevimägi 9 küll ei näidelda ega filmita. Aga siin saab jälgida ja ka ise osa täita elu poolt meie väikesele restoranimaailmale ette kirjutatud stsenaariumis.

Valdav ilm Eestis on halb suusailm. Aastaringselt. Kas tõepoolest ei ole olemas kohta või võimalust, kuidas sellest kasu lõigata? Selgub, et on! Kuigi see on hästi ära peidetud ja esialgu tibatilluke, on see olemas. Maidla Nature Resortis saab kogeda täiesti erakordset privaatsust ja elamust loodusest, olgu ilm sealjuures missugune tahes.

Maidla mõis asub kõrvalises kohas Raplamaal. Tegelikult on kogu Raplamaa kõrvaline koht. Täpsemalt öeldes läbisõidukoht, kus auto gaasipedaali vajutatakse. Kas selleks, et kiiremini Tallinna jõuda. Või vastupidi, selleks, et Tallinnast kiiremini minema saada. Mis tee äärde jääb, selle vaatamiseks ei ole mahti.

See, et Tallinna vanalinn on turistidele ja omadel ei ole sinna asja, on nüüdseks möödanik. Ühelt poolt turiste endiselt ei ole. Teiselt poolt hakkavad uuesti avanema need uksed, mis oma tegevuse lõpetanud söögikohad sulgesid.

Külalislahkus on imeline majandusharu, mille areng võib küll olude sunnil seisatuda, kuid mitte kunagi ei toimu taandarengut. Ikka ainult edasiminek. Hea näide selle kohta on just avatud resto Peet Ruut.

Restoranitegevuse lõpetamine on siiani olnud vähemalt emotsionaalselt peaaegu et inimese surmaga võrdväärne. Vinduvaid restorane, kus kunagi sai hea meelega käidud, aga enam ei peibuta mitte miski tagasi, on endiselt rohkesti. Kriisiaeg mitte ei kahandanud, vaid pigem suurendas nende nimekirja.

Maal sugulaste ja tuttavate juures on alati hästi süüa saadud. Aga nendes maakohtades, kus tuttavad puuduvad, võib veel praegugi nälga jääda, sest toidukohti on vähe. Ja need, mis on, enamasti ajaarvamisega tänapäeva jõudnud ei ole.

Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, kus Eesti toit ei tammu paigal ja ei otsi uusi ideid ainult minevikust. Üks kolmest õest, Kerti Vissel, võttis lihtsalt ette ja sebis ennast maailma ühte kõige jälgitumasse restorani – Noma Kopenhaagenis – praktikale. Aga praktikast endast ei võtnud üle seda, kuidas niisama suure arvu kokkadega, kui saalis on külalisi, pakkuda viimastele ülimalt töömahukat ja peensusteni lihvitud kokakunsti. Vaid hoopis selle, kuidas töötada toorainetega nii, et nende kõige paremad omadused tuleksid esile.