Kategooria: Määratlemata

Sogases vees ujuvad suured kalad. Midagi taolist on kombeks optimistlikult öelda aja ebaselge aja kohta, kui õhus on tunda suuri muutuseid. Eelmine niisugune aeg oli 15 aastat tagasi. Majanduskriisi tulemusena muutus Eesti restoranimaastik palju mitmekesisemaks. Selle aja suurimad kalad püüdsid sogasest veest Zastserinskite perekond Mooni ja hiljem Kolme Sibula asutamisega. Ja Põhjaka “poisid” Ott Tomik, Märt Metsallik ja Joel Kannimäe Põhjakal restorani avamisega.

Sealt algas aeg, mille juhtmõte oli: igal heal kokal peab olema oma restoran. Covid tegi sellele ajajärgule ja ka mõtteviisile lõpu. Vägagi märgiliselt lõpetas Põhjaka just nüüd oma tegevuse. Aga Zaštšerinskid jätkavad. Jätkavad sellepärast, et kokkadest on saanud ettevõtjad, kellel on terane arusaamine valdkonnas toimuvast. Peakook ei ole enam jumal taevas ja söögisaalis toimuv peab olema köögiga samal tasemel. Enam ei ole staare. Nüüd on kollektiivid. Perekonnad.

2010-ndate sära tuhmub vägisi. Vanad restoranid tuleb kas uuesti “läikima lüüa” või asendada uutega. Just seda on Zaštšerinskid teinud. Mantli ja Korstna andsid käest ära teistele jätkamiseks. Kolme Sibulat kolisid uude kohta ning värskendasid kontseptsiooni. Mida nad Mooniga ette võtavad, saab näha.

Kaks viimast suhteliselt vaikset ja tegudevaeset aastat meie külalislahkuse valdkonnas on kindlasti vaikus enne tormi. Viimase olulise muutuste laine restoranide seas põhjustas 2008. aasta majanduskriis. Covid, aga ennekõike selle põhjustatud ettearvamatus, on aga veel rängema mõjuga. Sestap võib ennustada veel suuremaid muutuseid.

See ei ole mingi nutulaul. Keegi ei soovi tagasi aega, mis oli enne 2008. aastat. Ja kindlasti ei igatse keegi juba kolme aasta pärast tagasi aega, mis oli enne 2019. aastat. Selleks, et ehitada tulevikku, peab mäletama minevikku.

Justkui nõiaväel ilmusid detsembris riburada kaks raamatut, mille läbilugemisest piisab, et minevikku hästi mäletada.

Vladislav Djatšuk ei ole seni ühtegi raamatut kirjutanud. Aga hea, et kirjutas just nüüd. Tema on kahe kriisi vahelise aja restoraniköökide kõige suurem mõjutaja. Hea küll, et mitte südamepõhjani solvata neid kolme-nelja kokka, kes on tegelikult temaga võrreldaval tasemel mõjutajad, siis – viie kõige suurema mõjutaja seas kindlasti. Ja oleks tore, kui teised neli samuti mõtleksid oma kogemuse jäädvustamisele, see oleks väga väärtuslik.

Igatahes käib Vladislav linnulennuga läbi oma kokatee ning pakub välja selle praeguseks kõige olulisemad toiduretseptid. Kööki minema või mõnda tema restorani külastama inspireeriv lugemine.

Eesti Peakokkade Ühenduse korraldamisel, Heidi Vihma kirjutatud ja suuremalt jaolt Lauri Laani piltidega apetiitseks tehtud “Eesti peakokkade lugu” on dokumentaalne Eesti restoranide lugu “teise vabariigi” algusest tänaseni. Teadjad teavad rääkida, et ühtegi teist raamatut Eesti restoranide kohta ei olegi kogu selle aja jooksul ilmunud.

Saate teada, kes on kes ja mis on mis. Ausalt kirja pandult ja aina süveneva huviga loetavalt. Aitab külalislahkuse pakkujal vahest jõuda otsuseni, kuidas nüüd edasi minna. Toob välja mitmed tegijad, keda veel mitte mingil juhul unustada ei tohiks. Tekitab huvi nii mõnessegi restorani kohe minna.

Järgmise niisuguse ajastu-raamatu esimese peatüki tegelased on juba laval. Ees ootab külaliste jaoks rohkelt huvitavaid uudiseid pakkuv aasta. Aga ka minevik on olnud sündmusterohke. Niisuguste sündmuste, mis väärivad mäletamist. Head lugemist!

Ranna-Rootsi ei ole pelgalt nimi. Ranna-Rootsi eristub muust Eestist vägagi. Et selles veenduda, piisab kahest päevast ja ühest ööst. Aga siis jääb hing veidi kripeldama, et oleks tahtnud olla kauem.

Roosta Puhkekülas ja selle lähim ümbrus on Ranna-Rootsi kõige õigem paik eripära tunnetamiseks. Roosta paremad päevad ei jää mitte selle avamise aega üle 30 aasta tagasi, vaid on pigem hoopis veel tulemas. Magalarajoonide elanikele tähendab iga päev Roostal elamist kesest looduse imemaad.

Kindlasti on Haapsalu kõigi jaoks tuntud oma igasuviste rohkete üritustega, kus väikelinn on sõna otseses mõttes rahvast pungil täis. Hoopis teistsugune pilt avaneb linnast hooaja välisel ajal. Linna söögikohtades on märgata elu reedeti ja laupäeviti, muul ajal näeb teisi inimesi väga vähe ja õhtupimeduse saabudes praktiliselt ei näegi.

Restoranid on neljapäeviti siiski enamasti avatud. See teeb neljapäevast kõige parema päeva olla Haapsalus nende jaoks, kes peavad lugu privaatsusest ja omaette olemisest.

Haapsalus on paar suuremat spaahotelli, muus osas domineerib väikelinnas väikemajutus ja need pakuvad Haapsalu kõige suuremat isikupära. Nüüdseks on viimaste hulka lisandunud veel kaks uut, kuid omavahel võrreldamatult erinevat öömaja. Soovitame valida emma-kumma, aga miks mitte mõlemad teie järgmiseks Haapsalu-reisiks. Meie just nii tegime.

Kui ansambel HU? 2008 aastal tuli välja lauluga “Depresiivsed Eesti väikelinnad”, siis puudutas see inimesi nii väga, et viidi isegi läbi küsitlus, kas sõnum peab paika. Kolm igast neljast vastajast arvas, et peab küll. Kas Eesti suuruselt kuues linn Viljandi on väikelinn? Selle üle võib vaielda, aga  depressivsete hulka kuulus kindlasti. Miks?

Ei olnud Viljandis ei isikupärast hotelli, ega ka söögikohta, mille pärast sinna sõitma oleks pidanud. Nüüd on teisiti, kuid ikkagi lähevad hea tuttava silmad päris suureks, kui räägime talle oma plaanist veeta Viljandis kolm ööd ja neli pikka päeva.

Viljandist tagasi, oleme rahulolevad ja rahulolematud üheaegselt. Rahul sellega, et oli vahva reis. Mitte rahul sellega, et päris mitu kohta jäid kogemata, kuna neli päeva osutus liiga lühikeseks ajaks, et kõigest heast, mida Viljandi pakub, osa saada. Üks on siiski kindel. Viljandi ei ole päris kindlasti enam depressiivane. Viljandi on nüüd… eksklusiivne.

Novembris avalikustab Michelin oma Läti restoranijuhi. Leedust saab siis ainus kolmest Baltimaast, kus seni veel puudub rahvusvaheline restoranigiid. See aga ei tähenda, et Leedus paremate restoranide teejuhti üldse ei ole. Kohalik Academy of Good Food soovitab TOP 30 Leedu restorani. Käisime Vilniuses ja valisime nende seast välja oma lemmikud.

Niisuguse pealkirjaga kiri on jõudnud restoranideni, milliseid White Guide soovitab. See soovitus on jõus kuni 19. novembrini. Sellel päeval lõpetab White Guide oma tegevuse Eestis ja uus restoranijuht Falstaff kuulutab välja oma esimese Eesti restoranide teejuhi.

Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevamks. See peab praegu vägagi paika Eesti külalislahkuse majandusharus toimuva osas. Tallinnas on kaks hotelli ärganud uuele elule. Meie esimene kliendikogemus lubab väita, et  nende majutusasutuste eelmised versioonid oleksid otsekui jäänud maha mingisse eelmisse ellu.

Igal aastal on Eesti restoranitaevas nähtud vähemalt ühte eredat tähelendu. Möödunud aastal tõmbas suure osa tähelepanust endale Maidla Resorti restoran Soo. See aasta tüürib juba jõudsalt lõpu poole ning just siis, kui hakkas juba tunduma, et komeeti me tänavu näha ei saagi, see ikkagi tuli.

Âme – prantsuse keeles “hing” – tuliuues Nunne hotellis Tallinna vanalinnas, on päriselt ka uus hingamine Eesti restoranimaastikul. Pakub julgelt roogasid, mida teistest restoranidest ei leia. Meelitab sellega, et on loomulik. Ei püüa iga hinna eest meeldida ega külalise ees lipitseda.

Üle kümne aasta kesklinna lõpus ja aguli alguses tegutsenud resto Kolm Sibulat pani oma vana kodu uksed kinni ja kolis südalinna Maakri kvartalisse. Nagu siin veel restorane vähe oleks. Aga üks hea mahub alati juurde.