Kategooria: Määratlemata

Restoran Moon sai 10-aastaseks ja seda tähistati pidusöögiga! Kõik sünnipäevapeo lauad rabati nii kiiresti ära, et jäime ukse taha. Võtsime siis hoopis lahti vana pildiraamatu ja värskendasime mälu, kuidas Moon avamise aegu  ja seda ümbritsev restoranimaailm välja nägid. See oli nii huvitav vaatamine, et otsustasime võrdluseks praeguse aja pildid kõrvale teha.

Jaapani toidule mõeldes ütleb eestlane sekunditki mõtlemata: “sushi!” Aga Kampai peakokk Hide Hirakata raputab viisakalt naeratades pead: “Ei-ei. See, mida Eestis praegu pakutakse, ei ole päris Jaapani sushi, see on… Ee-ee, Eesti sushi.” Niisuguses hinnangus ei ole kübetki halvakspanu. Mida kaugemale jõuab toit emamaast, seda rohkem hakkab ta muutuma selle maa sarnaseks, kus seda toitu pakutakse.

Eesti Joogifestival, konverents, White Guide 2020 väljakuulutamine, õllesommeljeede võistlus Nordic Cicerone Cup ja baarmenide võistlus Parim Eesti Kokteil moodustavad kõik kokku kärgürituse Ideas / Flavours / Experiences, mis tõi Kultuurikatlasse kokku üle tuhande külalislahkussektori esindaja, hea söögi- ja joogisõbra ning väliskülalise. On, mida meenutada.

Restoranigiid White Guide (inglisekeelne) / Eesti Maitsed (eestikeelne) hoiab nüüd Eesti restoranielul silma peal aastaringselt. Lehitseme restoranide hindamispäevikuid ja jagame teiega kõige uuemad sissekanded.

Isegi mõte Eesti ja Taani restoranide või toidumaailma omavahel võrdlemisest tundus kohatu veel paar aastat tagasi. Taani oma jätkusuutlikkusega ja maailma tippu kuuluvate restoranidega oli Eesti jaoks teisest ilmast. Paljude jaoks on ilmselt praegu ka. Aga ärme võrdle riike, võrdleme näiteks Bornholmi ja Muhu saart.

Maailm muutub niisuguse kiirusega, et muutustega kaasaskäimine hakkab muutuma üle jõu käivaks. Et andunud spordifänn teab oma lemmikala kohta rohkem kui meedias suud pruukiv spordikommentaator, on normaalne. Et paljudes poodides ostja teab kauba kohta rohkem kui müüja, enam nii normaalne ei ole. Aga et kodune hobikokk pakub suuremast osast tipprestoranidest paremat söögielamust… See on juba päris ebanormaalne.

26. septembril toimub kolmandat korda heategevuslik õtusöök “Lapsed söönuks”, seekord Siidrifarmis, Kose vallas. Süüa pakuvad neli restorani: Wicca, Meat Market, NOA Peakoka Pool ja Leib. Miks üritus juba kolmandat aastat toimub? Mis motiveerib restoranide esindajaid andma oma vabatahtlikku panust? Kas ühe õhtusöögiga saab parandada maailma?

Nagu sildilt näha, ei ole Koma enam pelgalt resto, vaid on nüüd Koma Pühaste Õlleresto. Järgmisele astmele minek algas veidi ehmataval moel, kui ühel päeval ilmus sotsiaalmeediasse teade, et võtke viimast, Koma sulgeb uksed. Kohkunud klientuuri lohutati ühe sõnaga – “ajutiselt”. Peale mõnenädalast pausi avati uuesti uksed 11. juulil ja alles siis paljastati saladus lõplikult – ambitsioonikas restoran ja kultuslikuks muutuma hakkav pruulikoda ühendavad jõud!

Uusi hotelle ei avata Eestis hirmus tihti. Iga uue ööbimiskoha tulek on sündmus omaette. Wasa avamine Pärnus oli kauaoodatud sündmus. Oodati segaste tunnetega, ikkagi veel üks spaa rohkem. Mida see tähendab niigi konkurentsitihedale ning hooaegadest mõjutatud turule?

Oma nimega lõbusalt mängiv restoran ei taha raamides püsida ka toiduga, mida nad külalistele pakuvad. Resto on avamisest saadik püsivalt Tartu paremate hulgas. Aga toit on olnud püsimatu. Kõigepealt pakuti lihtsaid roogasid kohalikelt peenardelt pärit toorainetest. Sealt ju pärineb ka restorani nimi. Siis aga mindi iga menüüga järjest peenemaks. Toorained jäid ikka rohkem tagaplaanile ja kokatehnikad tõusid aina enam esiplaanile. Külalistele see meeldis. Umbroht oli Tartus selgelt eristuv restoran.