Kategooria: Määratlemata

Oleme kevade jooksul Pärnus käinud päris mitu korda. Ikka on see linn andnud mõne uudisega selleks põhjust. Kogusime need kõik siia kokku ja tõdeme nüüd – Pärnu on suveks valmis. Kui sinna lähete, siis vaadake, et pikemaks ajaks või siis mitu korda. Muidu ei jõua te kõike uut ja huvitavat, mida sellel linnal on pakkuda, ära maitsta.

Teiste turgudega võrreldes on Balti Jaama Turg poisike – asutatud 1993. aastal. Missugune turg siis välja nägi, seda ei pea mälusoppidest otsima, seda võib praegugi näha uue turuhoone-taguse platsi ääres.

Omada mustlaspruulikoda on Eestis ikka veel moodne, aga mustlasrestoranidest (nendest, mis rändavad ringi ja tegutsevad ajutistes ruumides) väga ei räägita. Küllap sellepärast, et neid väga ei olegi. Aga praegu üks on.

Hotell ja restoran Antonius tõi 10 aastat tagasi Tartusse niisuguse ööbimise ja toitlustuse taseme, mida selles linnas varem ei olnud. Möödunud nädalal kogunesid restorani esimesed töötajad Marko Lumera ja Roman Altmart koos praeguse koosseisuga Antoniuse kümnendat sünnipäeva tähistama.

Kas olete mõelnud selle peale, et restoranide poolest võistleb Kadriorg juba mistahes teise linnaosaga. Olgugi, et vanalinn, Rotermanni ja Telliskivi on palju tuntumad. Kadriorus on kindla koha sisse võtnud Nop, Gourmet Coffee, Salt, Mantel ja Korsten ja nüüd Radio…

See peaks olema Eesti rekord. Just nii mitu pudelit on ühe aasta jooksul üks restoran ära müünud ühe tootja šampanjat. See oli paar aastat varem või paar pärast 2004. aastat, restoran oli Vertigo ja šampanja Charles Mignoni oma.

Kapten Gnutovit, Aleksander Gnutovit, teate? Kui ei tea, siis olete paljust ilma jäänud. Endisest laevakaptenist on tänaseks saanud kõikide Eesti foodie’de kapten. Tema koduhoov Kakumäel on otsekui väike Itaalia. Ilmast ilma tehakse siin süüa, teinekord kutsutakse lauda ka mööduvad võhivõõrad.

Möödunud nädal oli Goût de France ehk Maitsva Prantsusmaa nädal. Mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma pakkusid restoranid Prantsuse roogasid. Eestis osales selles aktsioonis rekordarv söögikohti, lisaks tulid Tallinnasse külla seitse kokka Prantsusmaa gastronoomiapealinnast Lyonist. Nad tegid tutvust Eesti maitsetega ja pakkusid omalt poolt õhtusöögi kolmes erinevas restoranis.

  Külalislahkuse valdkonnas toimub areng omapäraselt. Kõige levinum mudel on niisugune, et päris pikka aega ei toimu mitte midagi ja seejärel – lühikese ajahetke jooksul – juhtub kõik see, mida pikisilmi ja kaua oodatud oldi ning rohkemgi veel. Ise kõige selle keskel olles ei pruugi kõike tähelegi panna. Kui tahate selle mudeli toimimist näha kohe […]

Praegusel ajal restoranidest rääkides pannakse tähele peamiselt ühte tegelast – peakokka. Teised restoranitöötajad jäävad rohkem varju. Omanikke otsekui ei oleks olemaski. Eks ühelt poolt restoranipidamine ja -omamine ongi olnud valdkond, kus suuri saavutusi väga ette ei ole näidata. Teiselt poolt on meie söögikohtade väga hea tase üheks kõige olulisemaks põhjuseks, miks Eestisse üldse soovitakse reisida.