Kategooria: Määratlemata

Elu tahab elamist. Ilusa ilmaga tundub ka kõige mugavam kodu vanglana. Möödunud nädalavahetusel katkestaski seesama ilm (ja muidugi emadepäev) vangide kannatuse. Sündis esimene pilt, mis peaks hakkama toimuma siis, kui eriolukord lõpeb ja normaalne olukord taastub.

Mai esimesi kuupäevi võib pidada Eesti restoranielu uue ajastu alguseks. Restoranide uksi hakati ettevaatlikult taasavama. Esimeste pisut soojemate ilmade tõttu toimus kõige märgatavam tegevus seal, kus asuvad hea vaatega terrassid. Käisime mere ääres jalutamas ning veidi keha kinnitamas.

Eeropekka Rislakki on Soome online ajakirja Viisi Tähteä peatoimetaja Soomes. Ta koostas avaliku kirja valitsusele, millele kirjutasid alla 100 tähtsama Soome  restorani ning retsoranidele kauba tarnija esindajad. Tundub, et ebakindlus valdkonna tuleviku suhtes on Soomes praegu isegi suurem kui Eestis. Võib juhtuda isegi nii, et Helsingist pääseb Tallinna restoranidesse varem, kui oma linna restoranidesse.

Päike kuulutab kevadet ja ahvatleb eriolukorra tardumusest üle saama. Mõtlema selle üle, kuidas on otstarbekas käituda, et mitte anda viirusele täiendavaid võimalusi, kuid ikkagi hoida elus kodunt väljassöömise valdkond. Uksed hakkavad taas avanema, kuid tasa ja targu. Ettevaatlikult.

Neil, kes ennustasid restoranivaldkonnale suurt tagasiminekut, näib vähemalt praegu olema õigus veel laiemalt, kui nad ise arvata oskasid. Jah, restorane jääb vähemaks, hinnad lähevad odavamaks, töötajatele ei saa maksta enam neid palku. Aga, et restoranid hakkavad pakkuma nostalgiatoitusid ja koduseid lemmikuid?

Esimesed (ja ühtlasi viimased) teated restoranidelt, mis pärast karantiini lõppemist enam uksi ei ava, on nüüd tõsiasi ka Eestis. Üle tema kohta pika aja taas intervjuu andnud maailmas kõige enam kõneainet põhjustav kokk Rene Redzepi oli samuti ebalevam kui ei iial varem.

Restoranide uksed on nüüd mõneks ajaks kinni. Nende suletud uste taga peetakse peiesid ja katsikuid ühteaegu. Sest ühed uksed ei avane enam mitte kunagi. Teiste taga sündis just uus idee. Eelmise kriisi ajal (kuigi kriis ise oli hoopis teistsugune) juhtus ju korra juba täpselt seesama. Jah, täna ja praegu laguneb kõik seni olnu laiali. Aga just täna ja praegu sünnivad ka järgmise perioodi suured võitjad. Küllap saab neid tutvustama hakata õige pea.

Kaks nädalat eriolukorda Eestis on muutnud inimeste elu radikaalselt. Suurem osa sellest, mida varem tehti kodunt väljas, tehakse nüüd kodus, või ei tehta üldse. Kui ühe toidukorra päevas sõi töötav inimene varem ikka kodunt väljas, siis nüüd enam mitte. Kui varem käidi heades restoranides meelt lahutamas, siis nüüd on see praktiliselt võimatu. Kogu meeldivalt kihistunud ning erinevaid valikuid ja naudinguid pakkuv restoranimaailm kees loetud päevadega kokku üheks ühepajatoiduks.

Eriolukord tähendab ennekõike seda, et kõik on oma mugavustsoonist välja kupatatud ning sinna tagasi ei pääse niipea mitte keegi. Niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid personaalseid eriolukordasid. Suuremat osa ühendab siiski üks – tuleb püsida kodus nelja seina vahel.

Alustades sellest, et eelmise nädala infovoo üks suuremaid dominante oli WC-paber, tuleb tõdeda, et tegemist ei ole mitte mingi lihtsa, vaid vägagi märgilise tootega. Meie kõigi jaoks. Viimati, kui WC-paberist ebaproportsionaalselt palju räägiti, lagunes meie ümber laiali terve meie elu. Sest kokku varises Nõukogude Liit. Mis siis nüüd, kas keerame paanikanupule veel ühe vindi peale?