Kategooria: Määratlemata

Saiajärjekord! Need, kes arvavad, et järgnev jutt tuleb möödunud sajandist, eksivad. Koplis, kunagise Põhjala tehase territooriumil on pagariäris Karjase Sai pisuke järjekord igapäevane nähtus. Siin valmivad linna kõige paremad saiakesed ja pirukad.

Vanalinnas ei olevat rahvast? Rado restorani aknalaual istudes saab selgeks, et see peab paika. Aga samal ajal ei pea ka. Tõepoolest, Vene tänaval kõndijaid on väga vähe. Aga iga teine nendest vähestest astub sisse Rado restorani. Ja seda ei ole väikese resto jaoks üldse mitte vähe.

Taaskord ennustati, et nüüd annab viirus kõige hinnalisemale restoranitoidule – fine dining’ule – lõpliku hoobi. Andiski, aga hoopiski mitte surmahoobi. Viirusest toibumise aeg näitab, et ütlemine “kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks” peab endiselt paika. Rasked ajad sünnitasid seninägematu kreatiivsuselaine.

Seda küll keegi ei ennustanud, et viirusejärgne aeg toob kaasa suure arvu uute söögikohtade avamise. Aga nii see nüüd on. Ja mitte ainult Eestis. Kes soovib ära proovida Tallinna kõige uuemad maitsed, siis siin nad on.

Kui maailm lukku keerati, siis ütlesid teadjamad, et kui lukud uuesti avanevad, ootab meid ees muutund maailm ja uus reaalsus. Kuigi kõik lukud veel päris lahti ei ole, on esimesed uued kombed juba nähtavad. Ja nagu iga uue puhul, on head ja on halba. Räägime siinkohal heast.

Käsitööjookide meisterdajal Mamm&Frukt on oma maitsetuba Pärnus, aadressil Supeluse 1. Selle Segasumma Suvila õige päris on Villa Oliver. Koht on suurepärane nii väikeseks aperitiiviks kui ka hoopis ulatuslikumaks degustatsiooniks. Väikejoogid kappavad Eestis hiigelsammudega paremuse poole. Ühe tegija arengulugu on huvitav kuulata ning kõige viimasemaid arenguid klaasist kõrvale rüübata.

Elu Põhjakal on saanud sisse täiesti uue hoo. Tõsist maatoitu on tõsiselt tehtud kohe kümme aastat. See on ühele restoranile raugaiga, kus tüdimus kipub võimust võtma, väsimus head tuju rikkuma ning head ideed kõik ammendunud olema. Tõsiselt ja ausalt on kohaliku toorainega kõikvõimalikud toidud kõikvõimalikul moel läbi tehtud. Kas see ongi uste kinnipanemise aeg ja koht?

Kõigile, kes viimaste päevade jooksul on sammunud üle Raekoja platsi, peaks see lause olema tuttav. Platsi söögikohad oma kätte kahmanud võõramaised elukunstnikud võitlevad nüüd sellesama elu eest. Eestlasele pakutakse müügiks niisugust Estoniat, mille olemasolust neil ei ole siiamaani aimugi olnud.

Kas nüüd halavad inimesed ennast kommentaariumites välja ja lähevad siis kergenenud enesetundega elu nautima? Niisugune näib vähemalt praegu olevat uue eriolukorra-järgse elu elamise viis. Suurem osa Eesti kõige kallimatest restoranidest on nüüd taas uksed avanud ja avanädalavahetusel tekkis igal pool üks ja seesama stsenaarium – kõigile, kes soovisid, kohti ei jätkunud.

Veidi aega varem kui restoranide uksed lukku keerati, sai Tallinn rikkamaks kahe uue ja tähelepanuväärse restorani võrra. On nad täna uued tulijad või vanad olijad? Küllap natuke mõlemat!