Kategooria: Määratlemata

La Boulangerie on Tallinna üks kõige populaarsemaid pagarikodasid. Siin on rahvarohke varastest hommikutundidest alates kuni varaste õhtutundideni välja. Vitriinis on koogid, üks ahvatlevam kui teine. Riiulitel saiatooted, üks isuäratav kui teine. 

Vastu õhtut hakkavad vitriin ja riiulid pisitasa tühjenema inimeste arv aga ei vähene. Kell viis, kui enamus pagarikodasid sulgevad uksed või valmistuvad selleks, hakkab La Boulangeries toimuma hoopis midagi teistsugust.

Igasuguseid restoraninädalaid on nüüd kokku nii palju, et nende algupärane mõte on devalveerunud. Odavama hinnaga meelitatakse klienti külastama, aga kvaliteet  mida pakutakse, ei ole see, mis muul ajal.

Maitsev Tartu  ei ole nime poolest restoraninädal ning on hetkel Eestis kõige paremini korraldatud kodunt väljas söömise festival. Restoranid päriselt ka võistlevad külastajate tähelepanu nimel ja sellest võidavad kõik. Kes veel ei ole Maitsvat Tartut proovida saanud, aega on kuu lõpuni.

  Bruxx on Brüsseli hüüdnimi nende jaoks, kes on linnaga head tuttavad. Bruxx Tallinnas on restoran, kus on võimalik saada heaks tuttavaks Belgia maitsetega. Belgia köök on nii tugevasti põimunud Prantsuse köögiga, et mõne toidu üle võib vaidlema jäädagi, kummast köögist see pärineb. No näiteks friikartulid. Belgia köögi selged lemmikud on kautatud merekarbid, jäneseraguu, vahvlid […]

  Bangkok on vaikselt aga järjekindlalt teinud endale nime hea toidu linnana. Nüüd on aeg nautida töö tulemust. 4 restorani maailma 50 parima seas on veel ainult Pariisil. TOP-100 hulka kuulub kokku 6 Taimaa pealinna restorani. Kui kutsutakse tutvuma kõige paremaga, mida Bangkokil on pakkuda, siis kõhklust ei teki. Kõige kõrgemal kohal maailma ja maailmajao […]

Eelmises loos sai tõdetud, et Eesti gastronoomilise tuntuse seisukohast oleks hea, kui meil oleksid oma restoranid maailma kõige tuntumates hea toidu suurlinnades. Araabia Ühendemiraatides, kuhu praegu tormab kokku kogu maailm, ongi. Lausa kaks.

Suur külalislahkuse meeleavaldus on tehtud, aga riik meelt muutnud ei ole. Muidugi peab riiki edasi mõjutama, et siin ikka elada ja töötada tasuks, aga päris palju saab valdkond ka omapäi ära teha.

Seni on ikka inspiratsiooni ammutamas käidud Euroopas. Eelmises loos sai konstateeritud, et Euroopa ei ole enam gastronoomilise arengu taimelava, vaid hoopis Lähis- ja Kaug-Ida. Sobivalt õigel ajal potsatas postkasti  Atlantis The Palmi kutse tutvuma Björn Frantzeni uue restoraniga ning maailma ühe silmapaistvama hotelli teiste tegemistega.

Emiraadid valmistuvad ajaks, millal naftatulud kokku kuivavad ning nende nägemuses on uus suur tuluallikas turism. Lähtekoht on neil olnud küllaltki sarnane Eesti praeguse olukorraga. Midagi turistidele atraktiivset neil pakkuda ei ole. Kõrb ja kuumus igal pool ja Dubai on võrdselt kaugel igast maailma nurgast.

Kõige uuem restoran Tallinnas on niisugune, mille nime on algul keeruline mõista ja isegi kirjutada, aga restoran ise on lihtne ning arusaadav. Pakub toitusid, mis on tehtud nii, nagu neid ei tee keegi teine muu, kui restorani omanik ja peakokk Vladislav Djatšuk.

Kunagi oli Rannamõisas restoran Merepiiga. Ei olnud sellesse kuigi mugav tulla, aga kõik tahtsid. Nüüdseks on sellest jäänud ainult mälestus, mida hoiab üleval konto Facebookis. Aga ka kahtlus, kas mitte Merepiiga ei ole uuesti sündinud? Sama teed mööda edasi Klooga rannas on restoran Lahepere Villa. Sinna ka ei ole kõige mugavam minna, aga kõik tahavad.

Sellega sarnasused kunagise Merepiiga ja praeguse Lahepere Villa vahel lõpevad. Üks oli ja teine on hea omas ajas, aga ajad ise on võrreldamatud. Lahepere Villa väravastki ei jõua sisse astuda, kui juba on perenaine ukse peal ja tervitab kaugelt. Siseneja näeb esimesena avatud kööki ja seal toimetavat peakokka Sander Kajot. Juhuslikud külalised Laheperesse väga ei satu ja küllap vaatavad kõik veel vähemalt aasta lõpuni vähem Sanderit ennast ja rohkem tema jalanõusid. Et kas on tema jaoks liiga suured või mitte.

Restoran on sulnis asutus külastajale, aga kohati lausa julm personalile. Peakokk saab kogu toiduga seonduva au endale ja ülejäänud personali otsekui ei olekski. Sügisel lahkus praeguse kokanduse üks suuremaid nimesid Silver Saa uutele jahimaadele ning kohe tekkis elav arutelu, kas tema kingad järeltulija jaoks mitte liiga suured ei ole. Nüüd oleme kohal ja saame näha.

Kuni Sander köögis toimetab, saab külaline tervituskokteili limpsida ja ringi vaadata. Huvitavad detailid hakkavad silma nii sees kui väljas. Ja detailid, teadagi, on need, mis restorani olemuse määratlevad ja edasi annavad.

Sügise algusest saadik oleme otsinud Eesti kõige paremat pitsarestorani. Oma hääle sai anda iga pitsasõber. Falstaffi kogukond külastas kokku 22-e pitsarestorani ning andis neile hinde 100-punkti-süsteemis.

Külalislahkuse valdkonnas on tunnustuste jagamise aeg. 17. novembril kuulutatakse välja Falstaff Nordic Restaurant Guide Estonia 2025. Restoranide arv, mis hindamisel on saanud 80 või enam punkti maksimaalsest 100-st on tõusnud aastaga 85-lt 129-ni. Meil on nüüd ka restoran, mille toidu eest on hindajad andnud maksimaalsed 50 punkti. Samaväärseid restorane on Taanis 5, Norras 2, Rootsis 1, aga Soomes, Leedus ning Lätis ei ühtegi.