Ajakiri

Möödunud nädala laupäev oli oluline päev Eesti külalislahkuse ajaloos. Alles esmaspäeval oli sotsiaalmeediasse ilmunud teade, et 30 aastat Eesti külalislahkuse orkestris kõige tähtsamaid instrumente mänginud Pädaste mõis lõpetab tegevuse. Kaks päeva hiljem veelgi ootamatum teade Pädaste mõisahärra Imre Sooääre  meie seast lahkumisest. Ja juba laupäeval kogunesid need, kellede elus Pädaste oli olulisel kohal, viimast korda mõisahoovi. Et saata viimsele teekonnale Imre ning jätta hüvasti mõisaga.

30 aastat on väga pikk aeg. Eriti külalislahkust pakkuvate asutuste jaoks. Proovige nimetada neid hotelle ja restorane, kes juba siis tegutsesid ning ka praegu samal moel edasi eksisteerivad… Aga mitte ainult pikk iga ei ole see, millega Pädaste on märgi maha jätnud. Laias laastus võib mõisa 30 aastat jagada kolmeks perioodiks. Kõik need perioodid olid Eesti külalislahkuse jaoks murrangulised. Ja Pädaste mõis oli orkestris esimene viiul.

Esimene periood

Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastad olid kummalised. Kauboikapitalismi kõige õitsvamal ajal olid keegi Martin Breuer ja Imre Sooäär endale varemets mõisa soetanud. Ullikesed? 

Tarkpead võtsid raha (loe: vanametalli) välja maa seest, maa pealt ja isegi õhust. Nemad kaks vastupidi, matsid seda mingitesse varemetesse ja maa sisse tagasi. Esimesed aastad, kui Pädaste külalisi võõrustama hakkas, olid praegusega võrreldes sürreaalsed kogu Eestis ja Pädastes muidugi ka.

Härrastemaja oli lihtsalt tondiloss. Selle kõrvalhoonetes pakuti inimestele algul  süüa ja natuke hiljem mõnes toas majutust ka. Külalistel sellest perioodist suurt midagi mäletada ei ole. Eestis pakutav külalislahkus nägi vana Euroopa omaga võrreldes välja umbes nagu eluheidik džentelmeni kõrval. 

Mäletada ja palju mäletada on aga nendel, kes sellel ajal Pädastes külalislahkust pakkusid. Viis aastat tagasi toimusid Eesti külalislahkuses eelmised suuremad pöördelised muutused. Muuhulgas sündisid siis Fotografiska ja Lee resto. Kristjan Peäske lugu ja Peeter Piheli lugu jutustades aga ei ei pääsenud Pädaste rollist üle ega ümber.

Pädaste on olnud Eesti külalislahkuse kõige säravamate nimede kasvulava. Pädaste saavutas selle, et muu maailma palju kaugemale arenenum külalislahkus hakkas alguses meid  aktsepteerima ja meiega oma oskuseid jagama, seejärel üheskoos töötama… Ja siis, ühel hetkel, sai endisest eluheidikust endast noor džentelmen ja algas Pädaste

Teine periood

Seegi oli esmalt päris kummaline. Härrastemaja oli nime väärivaks taastatud. Ja härrased lendasid kohale maade ja merede tagant. Tallinna ja Muhu saarele maanteed mööda jõudmisele nad aega ei raisanud. Vaatasid Eestimaa peale põgusalt ülevalt alla helikopteri pardalt. Nende nimed olid nii tuntud, et majutusasutuse diskreetsed reeglid ei lubanud neid külarahvaga jagada. 

Tegemist oli kõige kallima majutusasutusega Eestis, mille juurde kuulus kõige eksklusiivsem restoran Eestis. Külalistele privaatsuse tagamiseks oli selle territoorium ainult nende päralt. Kõrvalistele sulges ligipääsu tõkkepuu. See sünnitas palju arusaamatust ja paksu verd nende seas, kes Pädastes ööbimist-söömist endale lubada ei saanud või ei tahtnud. Aga nende jaoks, kes said, Pädaste õitses sõna otses mõttes.

Muidugi ei olnud mõisa taimelava nii suureks mõeldud, et Eesti külalislahkusele lõputult muudkui uusi staare juurde vorpida. Mõisatöö kogemuse saanud talendid läksid vastu uutele väljakutsetele ja mõisaomanike pilgud suundusid piiri taha. Pädaste köögis ja veidi hiljem ka söögisaalis oli eesti keelt kuulda ikka vähem ja vähem. Samal ajal heaolu Eestis kasvas ja kohalik rahvas hakkas ka endale tõusvas joones lubama privileegi olla mõisa külaline. 

Mõisast sai nüüd “õppeasutus” kohalikule kliendile. Aastate jooksul töötasid Pädastes peakokad Poolast Portugalini. Köögis räägiti Muhu saare tüüpilistest toorainetest mittetüüpilisi toitusid tehes inglise keeles. Ja seda toitu – Põhjala saarte köögi kõige moodsamaid maitseid – tutvustati söögisaalis niisamuti inglise keeles.

Pädaste eestlasest külaline pidi kõigepealt keelest aru saama ja seejärel püüdma ka toidust aru saada. Ega see lihtne ei olnud, sest niisuguseid trikke kohalike toorainetega teistes köökides siis ei tehtud.

Aga Pädaste nimi külalislahkuse valdkonna töötaja CV-s sai ihaldusväärne kvaliteedimärgis mitte ainult Eestis vaid kus tahes maailmas.

Kolmas periood

Külalislahkuse tarbijad Eestis on kasvanud teadlikuks ja nõudlikuks. Kui kellelegi tundub, et seekord mõis ei pakugi ootuspärast vau-efekti, siis kirtsutatakse nina. Ja avaldatakse häälekalt oma arvamust.  Ootuste latt Pädaste poolt pakutava suhtes on kerkinud maailmarekordilisele tasemele.

Samale tasemele ka jõudnud ka elukalliduse tõus Eestis. Tipptasemel külalislahkus on praegu rohkem luksuskaup, kui ei iial varem. Selle luksuse nautimiseks on kohaliku külalise rahakotis vahendeid aga järjest vähem. Maksujõulise või -himulise väliskülalise ees on kogu maailm valla. Selleks, et tema siia saada, peab nüüd pakkuma motivatsiooni, mida ta mujalt ei leia.

Kõige selle juures oli selle suve Pädaste köök Saksamaalt tulnud ja Muhu “kodakondseks” saanud Achim Braitchi juhtimisel kui mitte läbi aegade, siis vähemalt viimase viie aasta kõige parem.

Aga see pole enam oluline. Pädaste uksed on nüüd suletud.

Neljas periood veel tuleb

Külalislahkust pakkuvate asutuste eluiga on inimese elueast palju-palju lühem. Seda arvesse võttes oligi Pädaste “muldvana”. Aga on veel üks oluline erinevus külalilahkuse asutuse elu ja inimelu vahel. Inimesed teadaolevalt uuesti ei sünni. Paremat külalislahkust pakkuvate asutuste seas on see aga rohkem reegel ja vähem erand.

Enamasti ei jätku hääbunud tegevus pelgalt uute tegijate uue jõuga, vaid see viiakse ka järgmisele ja senisest veelgi kõrgemale tasemele. Pädaste nimi on saanud liiga suureks ja tuntuks selle jaoks, et lihtsalt niisama hääbuda. Kindlasti on kusagil maailmas olemas inimesed, kes on võimelised Imre Sooääre ja Martin Breueri 30-aasta joooksul loodud imelist pärandit edasi arendama. Ja rahastaja, kes näeb Pädastes võimalust, mitte kulu.

Igatahes ootame huviga. Seda enam, et tähelepanuväärset taassündi Eesti külalislahkuses oli võimalik kogeda sama laupäeva õhtul. Aga see on juba järgmine lugu.