Ajakiri

Peeter Pihel ei ole talent

11. Detsember 2020

 

Nii ütleb ta enda kohta ise ja seda arvamust tuleb uskuda, sest kes inimest ikka paremini tunneb, kui tema ise. Aga Peetril on veel üks oluline arvamus – puudujäägid talendis saab korvata tööga. Ka seda peab uskuma, sest Eesti soost Eesti kokkadest ei ole keegi teine maailma mastaabis nii kõrgele tõusnud ega kaugele jõudnud.

Head kaubandusliku väärtusega lugu sellest, miks Peeter üldse kokaks otsustas saada, tal vesta ei ole. Nagu paljude noorte puhul, niimoodi juhtus ka temaga, et kokaks õppimine näis olevat hea valik. Töö ja looming käsikäes.

Heale valikule järgnes eriti hea seltskond. Kursusekaaslased olid Kristo Malm, Allar Oeselg, Alan Kiil… Angelica Udeküll (loe tema lugu siit) oli praktika juhendaja Estline’i laeval. Kristjan Peäske (tema lugu loe siit) korraldas tööd Pädaste söögisaalis.

Lotovõit

 

Peetri lotovõit seisnes selles, et igasugune nõukaaja jäänuk, mis veel aastaid pärast Eesti iseseisvumist meie kokamaailma halastamatult mõjutas, läks temast mööda. Stockholmi laeval ja kohe seejärel Radissoni hotellis sai talle selgeks, kui olulised mõjutegurid on ambitsioon ja motivatsioon.

Pädaste peakoka kulpi vastu võttes olid tal mõlemad kaasas. Ja lotovõit kestis edasi. Väga vähe on neid meie praeguse restoranimaailma tipptegijaid, kes ei ole Pädastest läbi käinud. Pädastest sai uue aja mõis, kus kohalikele maailma kombeid õpetati ning kuhu päris foodie’d kogu maailmast tee leidsid.

 

Peeter Pihel Pädastes

 

Lihtsuse võlu

 

Peetri usutavus tegija kokana muudkui tõusis. Aga maailm oli alles nägemata. Töö laeval oli tekitanud vajalikud kontaktid. Peeter võttis Pädastest aja maha ning läks tööle Michelini tähega restorani Bloom in the Park Malmös.

Malmö kogemus konkretiseeris noore koka seni laia(livalguvat) maailmapilti oluliselt. Igal õhtul sai ta näha, kuidas restoran töötab meeskonnana. Täheköögis tehti aeg-ajalt nii lihtsat toitu, et Peeter ise küll ei oleks tihanud seda külalisele lauda ette kanda. Aga sommeljee valas välja ideaalselt sobiva joogi ning söök ja jook “räägiti külalise jaoks suureks”.

Muidugi oli ka Bloomis toit kunst. Aga kunstnik ei väljendanud ennast mitte keeruliste tehnikatega eputades, vaid niisuguste maitsete saavutamisega lihtsatest toorainetest, mis teistele jäid saavutamatuks. Ja Peeter sai selgeks, et ühe toidu teevad kõige paremaks kaks asja: maitse ja toidu saamise lugu.

 

Mis lugu on?

 

See oli Peetri esimene küsimus, kui ta Bloomist uuesti tagasi Pädastesse tuli. Põhjala saarte köögi lugu käidi otsimas ekspeditsiooni korras kõigilt olulistelt Läänemere saartelt. Tulemuseks sai niisugune lugu, mida Alexandris jutustatakse maitsete ja sõnadega tänase päevani. Tegelikult suisa ajalugu, sest…

Põhjala saarte köögiga tuldi turule kõige õigemal ajal. Pädaste võttis kelleltki luba küsimata ise sisse koha Põhjala toiduruumi ääre peal. Peeter Piheli teadmised, oskused ja CV,  Martin Breueri usutavus mõisaomanikuna ning Imre Sooääre diplomaatilised võimed kõik kokku panduna osutusid nii tugevateks, et Põhjala köögi tunnustatud jutlustajad ninakat isehakanut kõrvale tõrjuma ei hakanud.

2009 ei pidanud Michelini kahe tähega Chez Dominique paljuks tulla külla Alexandrile Pädastes ning võõrustada neid omakorda Helsingis. Aastal 2010 võttis mõisa härrastemaja restoran Alexander enda kätte viieks aastaks Eesti parima restorani tiitli. 2011 kutsuti Peeter esimese Eesti kokana teistele kõnet pidama Euroopa kokanduse ühele olulisele foorumile Paris des Chefs. Ja järgmisel aastal juba kraadi võrra kangemale konverentsile Identita Golose Itaalias.

Vot niisugune lugu…

 

Hans Välimäki külas Pädastes

 

Karisma leidmine

 

Sellel kohal jõuavadki paljud lood oma lõpuni. Või on õigem öelda – jäävad paigale tammuma? Ja mis oleks Peetrist edasi saanud, kui temaga ei oleks ühel päeval kontakteerunud härra Nilsson? Seda ei tea keegi.

Kontakteeruja ei olnud mitte maailma kõige tuntum Nilsson Pipi Pikksuka õlalt, vaid kohe tema järel teist kohta hoidev Magnus Nilsson kultusrestoranist Fäviken. Niisuguseid kõnesid ei saa 99,99% kokkadest mitte kunagi. Aga Peeter sai võimaluse olla osa veelgi suuremast ajaloost.

Fävikenis töötas Peeter ennast alt üles välja. Temast sai lõpuks Magnuse järel teine mees restoranis. Fävikenist Eestisse tagasi tulles sai Peeter kõige suurema kaasavarana kaasa teadmise, et terve maailma tippu pääsemiseks ei piisa üksi maitsetest ja nende loost. Vaja on veel midagi. Restorani võtmetöötajate seas peab olema üks erilise karismaga inimene.

Selle paikapidavust saab tõestada lihtsa näitega. Ebbe Vollmers, kelle juures Bloom in The Parkis Peeter kätt harjutas, avas hiljem oma restorani Vollmers. Vollmersil ja Fävikenil mõlemal on kaks Michelini tähte ja need, kes on mõlemas restoranis käinud, peavad neid samuti võrdseteks tegijateks. Aga imagoloogiliselt teavad ühte kõik ja teist mõned üksikud.

 

Loe lisaks SIIT

 

Toidumoevoolude ülikool

 

Maailmatasemel pagasiga Tallinna tagasijõudmine õpetas ennekõike seda, et Tallinnast ei ole vahepeal saanud Stockholm. Et igal kohal on oma eripära ning omad kombed. Peetri asutatud oma väiketootmine Kotzebue hakkas pakkuma väga head leiba ja hapusaia ning charcuterie’d, mis oli samuti klass omaette. Aga ruumid osutusid liiga väikeseks, et kasumlikult toota. Restoranid eelistasid teise tehtu osalise sisseostmise asemel kõike algusest lõpuni ise teha. Ja Eesti toidukombed ei olnud veel nii kaugele arenenud, et piisavalt palju inimesi oleks olnud ausa asja eest valmis maksma õiglast hinda.

Charcuterie läks küll (ajutisele?) hingusele, aga Kotzebue läks Peetri partneri Maido Maistega ikkagi varem etteplaneeritud järgmisele tasemele. Kohaliku käsitöötoidu kvaliteediliider ühines sama tasemega tooteid Lõuna-Euroopast maale toova Brillarega ühiseks Tsunftiks. See Tsunft jätkab Eesti jaoks uue toidumaailma loomist Tallinna asumis Uus Maailm. Aga Peetrit ootas ees järgmine lotovõit.

 

Fotografiska

 

Tallinnast ikkagi sai Stockholm. Ja New York ning Berliin takkaotsa. Mis siis, et kõik see on vaid ühes majas Telliskivi linnakus. Fotografiska lahutab külaliste meelt maailmatasemel fotokunstiga ning pakub selle kõrvale maailmatasemel sööki ja jooki. Loe Fotografiska kujunemisloost SIIN.

Eeskujuliku lotovõitjana ei ole Peeter kumbagi võitu maha prassinud. Kus talenti on nappinud, seal on selle tööga tasa teinud ning lihvinud ka seda kolmandat, maailma tipptasemel läbilöömiseks vajalikku – karismat. Kui Magnus Nilssoni karisma on mõnusalt Rootsi-villane ja jutukas, siis Peetri karisma on ehtsalt Eestimaa-villane, vähese jutuga ja veidi melanhoolne. Aga ta oskab vaikida niimoodi, et hiljem välja öeldud vähestel sõnadel on väga suur mõju.

Niimoodi on vähese talendiga (tema enda sõnad) mehest saanud piisava töö läbi ja erilise karisma tõttu Eesti toidu tõeline suursaadik. Olgu kodu- või välismaal.

 

Veel

Head uut, multisensoorset aastat!

Vaatasime just tagasi vanasse aastasse ja leidsime sealt vaatamata kõigele päris palju head. Aga nüüd on aasta uus ja aeg edasi minna. Et mitte öelda viimane aeg, sest kui väiksemad kohaliku tähtsusega rõõmud kõrvale jätta, on lai restoranimaailm jõudsalt uue taseme poole liikumas, meie siin...
Loe edasi

Hoopis teine elu

Vaatasime just tagasi vanasse aastasse ja leidsime sealt vaatamata kõigele päris palju head. Aga nüüd on aasta uus ja aeg edasi minna. Et mitte öelda viimane aeg, sest kui väiksemad kohaliku tähtsusega rõõmud kõrvale jätta, on lai restoranimaailm jõudsalt uue taseme poole liikumas, meie siin...
Loe edasi

Koroona-aja diskreetne võlu

Vaatasime just tagasi vanasse aastasse ja leidsime sealt vaatamata kõigele päris palju head. Aga nüüd on aasta uus ja aeg edasi minna. Et mitte öelda viimane aeg, sest kui väiksemad kohaliku tähtsusega rõõmud kõrvale jätta, on lai restoranimaailm jõudsalt uue taseme poole liikumas, meie siin...
Loe edasi