Klubi

Angelica lugu. Sõnade ja maitsetega

4. November 2020

Hea lugeja, kutsume sind osalema eksperimendis, mille käigus saad tuttavaks restoraniga Wicca ning selle peakoka Angelica Udekülliga kõigepealt sõnade ning seejärel maitsete kaudu. Alustame sõnadega.

 

 

Sõnad

 

Ainus õige vaade Laulasmaa spaale on mere poolt, läbi igihaljaste mändide. Sest siin asuva restorani Wicca peakoka Angelica Udeküll on omamoodi tegelane. Tema üks käsi hoiab kulpi restorani supipotis samal ajal, kui teine käsi nopib midagi loodusest või peenralt sellesse samasse potti panemiseks. 

Päriselt ka. Sest Angelica on kokk, kes Eestis veedab kõige rohkem aega toorainete juures, seal, kus need kasvavad. Ja tulemuseks on Wicca. Restoran, mille toidud eristuvad kindlalt kõigist teistest. Need sisaldavad tooraineid, mida mujalt ei leia. Ja näevad niisugused välja, et mitte keegi ei tee järgi.

 

 

Angelica lugu

 

Päris väikese lapsena oli Angelica kehva söömisega. Supitaldrikut tühjaks sööma motiveeris teda ainult see, kui lubati, et taldriku põhjas ootab üllatus. Sellele vaatamata keetis ta kokana ujumislaagris esimese supi kõigile teistele laagri lastele 13-aastaselt. Seda esimest suppi sai väga ohtralt. Oleks jätkunud mitme laagri lastele.

Elukutselist supikeetjat ei pidanud Angelicast ikkagi saama. Ta lõpetas muusikakeskkooli ning pidi hakkama koorijuhiks… Aga edasi õppima läks hoopis toitlustusjuhiks. Ka sellest juhtimisest ei tulnud midagi välja, sest soov teha ise osutus töö käigus juhtimissoovist suuremaks.

Isetegemine 1989. aastal esimeses töökohas, Ministrite Nõukogule (!) alluvas restoranis Rataskaevu, oli lihtne. Piiblis, mida nimetati “sbornikuks”, oli täpselt kirjas, mida ja kuidas tuleb teha. Ja teistmoodi teha ei tohtinud.

Aga see aeg jäi lühikeseks, sest algasid tormilised 90ndad. Valuutaresto Ukkopekka Pirita jõesuudmes, kooperatiiv Kärdlas ja siis… 1993. aastal tõeline Valge Laev – Estonia. Seal tehti algul süüa kahte erinevat moodi. Eestlased tegid eestlastele ja rootslased rootslastele. Ning erinevus oli alguses niisama suur, kui on vahemaa merd mööda Tallinnast Stockholmi. 

Aga see erinevus hakkas pisitasa kahanema, kuni 2001. aastal juba maa peal, Radisson Sky hotellis, seda enam ei olnudki. Ants Uustalu ja Kristo Malm meelitasid vahepeal emaks saanud Angelica lapse juurest ära – tööle Laulasmaale. Aga ise pühkisid kodumaa tolmu jalagelt ja läksid Londonisse.

Angelica abikaasa töötas samuti restoranis. Kooliminevat last niisuguse töö kõrvalt ei kasvata. Angelica leidis ameti Santa Mariast. Maitseainete tootearendus oli ülipõnev tegevus, aga Angelica igatses meeskonnatöö järele. Kui laps iseseisvus, oli Angelica Laulasmaal tagasi.

Siin hoiab teda kinni ennekõike see, et päris omanikud lasevad tal restoranis teha tööd täpselt nii nagu oleks ta ise omanik.

 

Maitsed

 

On küllalt tõenäoline, et lugeja teab Angelicat ise. Mitte ainult nime, vaid ka nägupidi. Sest teist hooaega juhib ta telesaadet “Suus sulav Eesti”. Saate tegemine on Angelica viinud kõikjale Eestimaal ja ta on saanud maitsta ning toitu teha kõigest sellest heast, mis siin kasvab.

Saade toob hästi esile selle, mis Angelicat Eesti puhul kõige rohkem imestama paneb – väikese maa erinevates otstes tehakse süüa väga erinevat moodi. Ja kas olete tähele pannud, kui erinevad on söögi poolest kaks naabersaart Saaremaa ja Hiiumaa?

Praegune 6-käigune Wicca Eesti Maitsete Paraad koos tervitusjoogiga on otsekui otsekui maitsete kaudu edasi antav aruanne kõigest sellest heast, mida Eestimaa läänerannikul on pakkuda tänavusel sügisel.

Männiriisikad on selles piirkonnas kõige levinumad seened. Äkine tehakse kõigest, mida on võimalik süüa toorelt. Angelica tegi metskitsest. Kartulisupp vinnutatud lestaga. Haug pannileivaga, mis tegelikult ei ole ju leib, vaid hoopis kartuliroog. Vaht kitsepiimast põldmarja-leedrikastmega ja angervaksakommid lõpetuseks.

Terve menüü on just niisugune nagu jutu alguses lubatud sai. Eristuv. Toorainetega, mida teised ei kasuta. Ja väljanägemisega, mida teised järgi ei tee.

Ja lõpuks – tuleb ka see eespool väljakäidud eksperimendi teine osa – maitsmine. Tehke üks õhtupoolik vabaks ja sõitke Laulasmaale. Võite jääda ka ööseks, sest menüü kahele koos öömajaga maksab kokku 199 eurot. Niisugust kogemust niisuguse raha eest mujalt ei saa!

Reserveeri see kogemus siin

 

Veel

Tchaikovsky. Varem magnet, nüüd uudis

Hotell Telegraaf oma restoraniga Tchaikovsky tõmbas varem väliskülalisi ligi otsekui magnetiga. Hotell kannatab välja võrdluse mistahes esindushotelliga kustahes mujal. Restorani puhul tõmmati julgelt paralleele oma maa kõige paremate söögikohtadega. Nüüd on turistid läinud, aga Telegraafi ja Tchaikovsky tase on jäänud. Tallinna vanalinna muutumine täiesti teistsuguseks...
Loe edasi

Maitsev november. Kolmas nädal

Hotell Telegraaf oma restoraniga Tchaikovsky tõmbas varem väliskülalisi ligi otsekui magnetiga. Hotell kannatab välja võrdluse mistahes esindushotelliga kustahes mujal. Restorani puhul tõmmati julgelt paralleele oma maa kõige paremate söögikohtadega. Nüüd on turistid läinud, aga Telegraafi ja Tchaikovsky tase on jäänud. Tallinna vanalinna muutumine täiesti teistsuguseks...
Loe edasi

Maitsev november. Neljas nädal

Hotell Telegraaf oma restoraniga Tchaikovsky tõmbas varem väliskülalisi ligi otsekui magnetiga. Hotell kannatab välja võrdluse mistahes esindushotelliga kustahes mujal. Restorani puhul tõmmati julgelt paralleele oma maa kõige paremate söögikohtadega. Nüüd on turistid läinud, aga Telegraafi ja Tchaikovsky tase on jäänud. Tallinna vanalinna muutumine täiesti teistsuguseks...
Loe edasi