Maitsestuudio

Pilt: Lauri Laan

Sõna: Aivar Hanson

Ütleme oma Eesti kohta – kartulivabariik. Mõnikord iroonileslt, mõnikord lugupidavalt, aga ikka kindlas usus, et nii see on. Kuid kogu vabariik lakkab hoobilt olemast, kui kvaliteedi suhtes nõudlik kokk hakkab avama kartulirestot. Vajalikus koguses ja kvaliteedis kartuleid ostab ta lõpuks Belgiast.

Kuidas on lood sealihaga, kartuli kõige sagedasema kõrvasega?

Üksord sattusin Hispaanias maitsma Iberico secreto lõiget ja olen sealtpeale sellele lihale müüdud. Alati, kui seda mõne söögikoha menüüs näen, tellin selle. Sest on kindlasti hästi mahlane ja pehme ning maitse poolest üldse mitte teiste sealihadega võrreldev. Niisugune liha sünnib siis, kui tõusiga on vabapidamisel, sööb Ibeeriamaale omaseid taimi, puude otsast maha kukkunud oliive ning tammetõrusid.

Meil teab iga kokk sealihast kõike mida vaja ja nad ütlevad, et ainult karvasid ei oska kuidagi toiduks teha, kõige muuga saavad hakkama. Ent tegemist on ilma päritoluta, ehk mistahes sea lihaga. Kodumaistest kaubamärkidest on hakanud tuntust koguma Oma Põrsas ja Frank Kutter. Esimene teeb tööd selle nimel, et ka meie sigade liha oleks marmorjas, sarnaselt Ibericole.

Otsustame panna pannile kõrvuti Iberico kaelakarbonaadi Oma Põrsa sama lihatükiga, et kordamööda maitstes aru saada, mida on lihadel ühist ja mis on erinev. Kõige suuremad erinevused ilmnevad kohe ostmisesl. Kes teab, kust osta Iberico sealiha? 

Usin netiotsing viib tulemuseni, et peaksin olema E-promo,  FoodMood’i või  Vinodeli veebipoe klient, siis saaksin tellida neid lõikusid, mida neil parasjagu on. Ainult mitte üheski ei ole kaelakarbonaadi. Kaubamaja Toidumaailmast õnnestub lõpuks kätte saada sellel hetkel kõige viimane pakend. Põhjalikku infot Iberico sigadest saab siit.

Ka restoranide menüüdes kohtab Iberico sealiha harva. Tallinnas pakub seda Goodwin Steak House.

Oma Põrsa kauplus Tabasalus. Hästi sobiv vein kõige parema sealiha kõrvale: Hispaania Albarino.

Oma Põrsal https://omaporsas.com/ on olemas veebikauplus, müügilett Balti Jaama Turul ning väike kauplus Tabasalu gurmeegaraažis. Kaelakarbonaadi saab kõigist nendest iga kell ja just nii suure tüki, kui on vaja. Ja tõepoolest, kõik mis seast on võimalik letile panna, on nendes olemas. 

Muidugi näeb Oma Põrsa kaelaliha kõige viimaste Iberico lõigetega võrreldes apetiitsem välja. Tõug on mõlemal lihal ühine – Djurok. Toorelt on Hispaania liha selgelt rasvasem ja marmorjam, kuid tulisel pannil muutub visuaalne vahe kiiresti olematuks.

Hinnavahe muidugi ei kao kusagile. See on kahekordne. Kilo Ibericot maksab sent vähem kahekümnest eurost, Oma Põrsa kaelatüki kilo eest tuleb välja käia 8.99. 

Aga maitse?

Oleme ka korra varem niisuguse eksperimendi läbi teinud. Oma Põrsa liha asemel oli  Iberico kõrval siis lihtsalt kaelaliha, mille kohta puudus igasugune info. Ja vahe oli mäekõrgune. Iberico maitses nii teisest maailmast, otsekui ei olekski tegemist sealihaga.

Oleme ka seekord vaimult valmis sedasama kogema, aga võta näpust! Vahesid tuleb päris hoolega otsima hakata. Hispaania liha maitses ja konsistentsis domineerib rasv. Tulemus on suussulav. Oma Põrsas tundub tihkem. Ka maitses on väike vahe olemas (rasvasusest tulenevalt) aga, kui vahet endiselt mägedega võrralda, siis ei ole enam tegemist Elbrusega, vaid meie oma Munamäega. Sigade tõuaretus Eestis ei ole tühi töö. Me ise sööme sealiha pigem vähe, aga nendel vähestel kordadel paneme nüüd taldrikule kindlasti Oma Põrsa. Selle eest kaks eurot kilo kohta rohkem maksta, kui suvalise sea sama lõike eest tundub ülekohtune. Oma Põrsas on väärt suuremat hinnavahet.

Aga kindlasti võtame juba õige pea ette Oma Põrsa liha võrdluse suvalise sealiha samade lõigetega. Kuuldavasti olevat erinevus veel suurem välisfilee ja seljaliha, kui kaelaliha puhul. Lihaga niimoodi eksperimenteerides on selle kõrvale igati piisavad värske salat ning kerge kaste. 

Kalade puhul tahame esimesel võimalusel proovida Pähkla forelli vahet teiste forellidega.