Ajakiri

Küllap on Ilmaveerest mingisugune pilt silme ees suuremal osal Eesti inimestest. See pilt pärineb televisioonist. Kahest hooajast tõsieluseriaalist, kus Lenna Kuurmaa ja Lauri Mäesepp endisest kirik-koolimajast hotell-restoran-kogukonnakeskuse ehitasid ja seal tegutsema asusid.

Aga see pilt saab kohe palju paremaks, kui ka ise päriselt selle sisse minna ja Ilmaveerest reaalselt osa saada. Nii nagu Tallinna linn, ei saa ka Ilmaveere mitte kunagi päris valmis. Uuema uudisena on nüüd juba mõned nädalad avatud butiikspaa.

Vana suitsusauna kõrval  püüab pilku ja meelitab sisse astuma uus hoone.

Aga see vana saun näib haistvat konkurentsi ja peibutab omakorda suitsuvine ning hurmava aroomiga enda manu. 

Uusehitus läigib vaskselt, klaasjalt ja puiduselt saunale vastu. Mõlemad üheskoos pakuvad stiilse ning ainulaadse spaakogemuse, kus uus ei lähe vanaga vastuollu, vaid hoopis täienadab seda.

Kaasaegse elu elamine kõike vana austades ja selles lugupidavalt suhtudes on Ilmaveerel elustiil.

Ka loodus ja loomad kuuluvad lahutamatult selle elustiili juurde. Ponid tulevad ilma kutsumata poseerima, kui näevad telefoni või kaamerat. Ka kanad on läheneja vastu uudishimulikud ja toimetavad ringi tähtsal moel.

Loodus Ilmaveere ümber on kütkestav.

Kui teie Ilmaveerele jõuate siis seda vana traktorit siin enam ei ole. Lenna, Lauri ja ka väikese Hugo jaoks oli see masin ühe ajajärgu lõppemise ja järgmise algamise sümbol. Kui algul taheti kõike võimalikult ise ära teha, siis nüüd juba ammu nii enam ei saa. Majapidamine on kasvanud selle jaoks kaugelt liiga suureks. 

Trakotoril on aeg minna järgmise peremehe juurde. Külalistel aga restorani maitsma neid vilju, mis selle traktoriga küntud maast on kasvanud.

Pesamuna Hugo ei sattunud pildile juhuslikult. Kui astute sisse Ilmaveere välisuksest võib just tema olla see, kes esimesena tervitama paterdab. Hugo teeb siin oma esimesi samme sõna otseses ja kaudses mõttes. 

Ilmaveere pere on palju laiem, kui Lenna, Lauri ja nende lapsed. Külalislahkust pakkuvate ettevõtete kollektiive on nüüd kombeks nimetada pereks. Nimetada ju võib, aga kui kollektiiv käitub ikka kollektiivina ja mitte perena edasi, siis vastuolu nimetusega riivab külalist valusalt.

Ilmaveerel on sellega hoopis omaette lugu. Siin võib ära käia mitu korda ilma Lennat-Laurit kordagi nägemata, aga ikka on tunne, et oled viibinud nende juures. Niivõrd ühist asja ajavad ja ühtemoodi ka sellest pajatavad kõik, kes on siin toimetavad.

Ilmaveerel on ka oma maitsed. Niisugused, mida mujalt ei leia. Nende seas domineerivad oma lambakarja lambaliha ning ise kasvatatud tomatite erinevad mekid. Suppi ei ole siin varem menüüs olnud. Nüüd on lausa kaks. Tomatisupp, milles tomat on kolmel erineval moel. Ja kukeseenesupp Kolotsi talu trühvlijuustu vahuga. Mmmm… Ainuüksi nende pärast tasub siia tulla.

Päriselt ka, suppide pärast maailma otsa? Päriselt, päriselt!

Aga, kui olete supi pärast tulnud, siis saate muidugi muud ka, mis maitseb niisama hea. Sepik seenevõi ja leivamoosiga. Veski talu teod kahe erineva kastmega. Koha heinasuitsuhapukoorega ja tall soolas küpsetatud selleriga.

Ilmaveere restoranist on saanud üks kohaliku mahetooraine kasutamise teenäitajatest. Setomaa traditsiooniline robustsus kohtub Merino Lastiku köögis kaasaegse kokakunsti kõige peenemate tehnikatega. Tulemus on ilma suuri sõnu tegemata – wow!

Ka vedelal kujul on Ilmaveerel omad maitsed olemas. Suitsusauanaga suurepäraselt klappiv õlu, erinevad napsud ja maitsenüansirikas kokteil “Lenna” Musi. Et kui Lenna oleks bukett maitseid, siis just niisuguseid.

Ilma öömajale jäämata on Ilmaveere kogemus poolik, et mitte öelda, nagu auto ilma ratasteta. Igas toas on tutvumiseks väike mapp, milles kirjas iga hotellitoa saamislugu. Jah, igal toal on oma lugu. Ja nagu iga lugu, nii erineb aga iga tuba kõikidest ülejäänutest. Kolm erinevat ööbimist Ilmaveerel erinevates tubades on seni andnud iga kord uut moodi kogemuse.

Pildid on tehtud Üle-Pelska kolme toaga sviidis. Siin paiknes endise kiriku altar. Hotellitubadega on Lenna ja Lauri saavutanud sama, mis Merino köögis. Need pajatavad Setomaa lugusid lihtsakoelisest minevikust ja mugavast olevikust ühekorraga. 

Teist nii personaalset, otsekui iseendale ehitatud hotelli vist Eestist ei leia. Aga mis nüüd edasi? Kui oskate nägudelt lugeda, siis midagi, mis on unistamist väärt. Mis täpsemalt, seda saate teada, kui ise Ilmaveere pildi sisse mineku ette võtate.

Lauluema näib igatahes rahul olevat sellega, mis on olemas. Küllap tema ka oskab aimata, mis on tulemas.