Klubi

Kurro loodusspaa imago üks nurgakividest on söök ja jook, mida siin pakutakse. Fuajee on ühteaegu stiilne ja hubane. Tahtmine siin pisut istuda ja ringi vaadata on varmas tulema. Kõigele nähtule esimese maitse juurde annab kannuke teega.

Fuajee ühes nurgas asub Peipsi Lounge, päevläbi avatud söögikoht kiiremaks ja lihtsamaks kehakinnituseks. 

Kui arvukates maanteeäärsetes müügikohtades teel Kurro poole jäi peatus tegemata, siis sellest pole midagi. Ehedaid kohalikke maitseid, niisuguseid nagu siin antakse edasi põlvest põlve, saab mekkida ka Kurros. Kohaliku kaluri külmsuitsuhaug haugimarja ja soolakurgiga, seenepirukas seeneleemega…

Aga ka maja omaloomingut kohalikest saadustest. Nagu tuhapirn, mille idee on võetud põhukala valmistamise traditsioonist või metssealihahautis orsottoga. Portsjonid on niisugused, et ühest roast ei pruugi suurema isuga inimene söönuks saada. Aga see on rohkem eelis ja vähem puudus. Kuigi menüü ei ole teab mis pikk, ei ole selles rooga mida proovida ei tahaks. Ja siis hakkab vaevama vastupidine kahjutunne, sest kaks-kolm rooga menüüst täidab iga kõhu.

Toiduained Kurro köögis on maksimaalselt kohalikud. Nendest toidu tegemisel eelistatakse samuti kohalikke kõige paremaid oskajaid. Nii toimetab siin äsja suletud Narva parimast söögikoha kohviku Kaar omanik ja peakokk Ahto Hinn.

Varem või hiljem jääb tahes-tahtmata silma veel üks mees. Teda on võimatu mitte tähele panna, sest naeratus ei kao tema näolt hetkeksi. See küll Peipsi-kandi mees, ega üldse meie mees olla ei saa. Aga on ikka küll. Tema on Kurro peakokk Joosep Sarap. Täiesti Eesti mees. Ja see mitte-eestipärane naeratus pärineb pikast töökogemusest Austraalias, USA-s ning Briti Neitsisaartel.

Tema kõige paremad oskused ja tiimitöö (koos mentor Angelica Udekülli ja parema käe Silver Saluorgiga) tulemused avalduvad õhtusöögilauas Kurro Restos.

Maitsed, mis avaldasid muljet Kurro Lounge’is, on siin peenekoelisemad ja viimistletumad. Kohe leivakorvist alates. Suured kuubikud kohaäkist koos sibulaga ja suitsune veiseüdametartar musta küüslaugu majo ning ploomigeeliga viivad kohe keele alla.

Ja kusagile sinna alla see jääbki kogu õhtuks. Kohafilee karamelliseeritud lillkapsakreemi ning pärlkana porgandiga. Koha muidugi, aga pärlkana nüüd küll kohalik ei ole?  Vale arvamus! Toidud siin kandis kasvatatud pärlkanast ja küülikust kuuluvad nüüd kohalikku kaasaegsesse kööki.

Ka mets maja ümber ei laiu asjatult igasse ilmakaarde. Menüüs on tähelepanuväärselt palju ulukiliha ja toitudes metsasaaduseid. Metsmaasikad maitsevad koos ebaküdooniaga imeliselt ja mustikad lavendliga niisamuti.

Kurro Resto on värste tuul Eesti külalislahkuses. On küll  võimalik pakkuda väga kohalikke aga ikkagi gurmaanseid maitseid ka väga suurte mahtude puhul.  Siin kohtab algupäraseid maitseid nii muutmata kui edasiarendatud kujul. Restoranide üleslugemiseks, mis praegusel aja pakuvadl midagi ligilähedast, jääb ühel käel näppe üle.

Kui nüüd võiks arvata, et kulminatsioon on saabunud, siis kannatage veel. Oodake oma toa Maitsebaarist hotelli omatoodangut näksides hommikut. Jah, hommiksöök “konkureerib” õhtusöögiga. Ja täiega. Külluslik on vähe öeldud. Maitsev on ka vähe öeldud. Tegelikult ei peagi midagi ütlema. Tunne lihtsalt rõõmu. Või hoopis kurbust, sest kui oled Kurrost lahkumas, siis niisugust toitu sa enne uuesti ei saa, kui siia tagasi tuled.

Kurro looduspaast ei olegi veel lugenud? Tee seda siin!