Ajakiri

Kui perekond Šmakovid lõpetasid restorani Tartar tegevuse, andis Andrei Šmakov kohe mõista, et uus ja sootuks teistsugune restoran tuleb. Kui aeg on selleks küps. Ainult see aeg sai küpsks väga pikkamööda. Siiski. Siin ta nüüd on – Restoran Riva.

Tartar oli oma algusaegadel just niisugune resto, mis Tallinnas oli puudu. Andrei tähelepanuäratav toimetamine rahvusvahelises gastronoomiamaailmas lubas aimata, et järgmine restoran tuleb samasugune. Kui sai teatavaks, et Riva peakokaks tuleb Erik Prosvirin, siis võis selles juba kindel olla.

Täpselt nii läkski. Riva on ühteaegu pilkupüüdev ja teistest eristuv restoran. Kesksel kohal söögisaalis on avar klaasist veinikapp. Miljöö ja meeleolu muudavad sillerdavaks rohked peegliribad ja imposantne laevalgusti. Söögikaardilt vaatavad vastu omanäolised toidud, mis tekitavad kohe huvi, et need ära proovida. Ainult… kõige jaoks ühekorraga kõhus kindlasti ruumi ei jätku.

Söögisaal lõpeb pika letiga, millest üks osa on väike “kalakauplus” – purustatud jääle sööma ahvatlema pandud mereannid. Riva on koht, kus lõunameri kohtub põhjamerega. Niimoodi kõlab restorani enda poolt välja käidud lubadus.

Päeval peibutab Riva möödujaid kirka valgusega, mis laseb igal sisekujunduse detailil kaugele tänavale välja paista. Aga see, mis tänavale välja ei paista, on roogade ahvatlus. Rival on kaks menüüd. Päevane ja õhtune. Päevased toidud on lihtsamad ja portsjonid suuremad. Kuid maitses ja meeleolus järeleandmisi ei tehta.

Kanamaksapasteet niisugusena, nagu seda pakutakse Rivas, heidab kindla väljakutse prantslaste nuumhanemaksele. Haugikotlet paistab pildil tilluke, kuid päriselt on parasjagu pirakas ja täidab kõhtu mehiselt. Maitsete poolest võiks see vabalt kuuluda esindusliku õhtusöögi menüüsse.

Kui väljas hakkab hämarduma, teeb Riva tunnise vahepausi, et õhtusöögiks pakkuda glamuursemat kulissi. Ere laevalgus muutub sumedaks, peeglite valgusmäng atraktiivsemaks ning päevane menüü asendub õhtusega.

Ka selles on eelroog, mille maitseomaduste pärast võiks vabalt lennata Pariisist Tallinna sööma, mitte vastupidi. See on huntahvena crudo kollase peedi ja mädarõikaga.  Arancinid ehk väikesed riisipallid on saanud täidiseks  langustiini. Soliidne restoran peab ju pakkuma ka soliidsetest toorainest valmistatud roogasid.

Eputama sedasorti soliidsusega Rivas siiski ei kiputa. Hoopis eristuv kokakunst ja ootamatud kooslused on see, millega resto tahab südameid võita. Tursk Wellingtoni-moodi ja veiseliharull suitsuangerjaga on road, mis südameid murravavadki.

Väike kihiline šokolaadikook mascarponejäätisega ehk mille-feuille lõpetuseks ja ühteviisi rõõmsalt rahuolevad on nii restorani personal kui külalised.

Restoran Riva ületab Erik Prosvirini igapäevasel juhtimisel oma külaliste poolt ootamise ajal kõrgele asetatud ootustelati uhke kaare ja suure varuga. Seda võis küll arvata, et Andrei ja Eriku koostööst sünnib restoran, mille üle saab uhkust tunda. Aga et Rivast saab kohe Tallinna gastronoomilise näo üks olulistest kujundajatest, seda ikkagi ei oodanud. 

Ja olge valmis sinna minema mitu korda järjest. Et kõik huvipakkuv saaks ka ära proovitud.