Ajakiri

Meie vein on õlu? Mitte ainult!

23. detsember 2019

Aasta lõppedes on ikka kombeks kõike juhtunut meelde tuletada ja teha järeldus, millega seoses see aasta meelde jätta. Millega siis?

2019 jääb aastaks, millal Eesti jook tõusis otsustavalt Eesti söögi kõrvale ning need kaks koos on nüüd väliskülalistele topeltpõhjus Eestisse tulemiseks. Ja meile endile uus motivaator oma maad mööda ringireisimiseks.

 

Eesti joogimeistrite kõige uuemad oskused on viimastel aastatel novembrikuiseks Joogifestivaliks kenasti kokku kogutud ja maitsmiseks välja pandud. Koduõlut ja -veini on meie mail tehtud nii kaua, et mälu algusaegadesse ei ulatugi. Väikeõlledega oleme nüüd maailma mastaabis vähemalt sama suured tegijad, kui e-Eestiga. Kääritatud marja- ja puuviljajoogid ning destillaadid tulevad kärmelt järgi.

Palusime viimasel Joogifestivalil kolmel joogigurul maitsta päris ehtsaid käsitööjooke ja öelda oma arvamus. Päris ehtsateks käsitööjookideks peame Veinivilla koduveinikonkursi kahe viimase aasta veine, mis on hobitegija poolt esimest korda suuremas koguses ja ametlikult müüdavaks veiniks kääritatud. Võimalikuks sai see nii, et Dansukker hakkas Veinivilla uue kääritusnõu vaderiks. Et amatöörid saaksid esimesed profitöö kogemused ning praegu veel väikesevõitu Eesti joogimeistrite ametkond uusi tegijaid juurde.

Kolm joogikuru on: Marko Mägi – Eesti mees, kes praegu Hollandis kahe väga tegija restorani veinidirektori ametit peab; Marko Kovac – korraldab Viinis naturaalveinide salongi Karakterre ja John Wurdeman – ameeriklane, kes Gruusias maa sees amforates veini kääritamise taaskäivitas ning sellega turismile täiesti uue elu sisse puhus.

Marko Mägi mäletab maitseid ajast, kui konkurss toimus esimesi aastaid. Praegused Meistri Veinid on sellega võrreldes tohutu areng edasi. Kirsivein on maitse poolest kirss mis kirss. Mahlakas, värske, marjane ja ilma kõrvalmaitseteta. Suurepärane digestiivne jook. Kõlbulik mistahes tasemega restorani. Mustsõstraveinis saab suurepärase toidukõrvase nendele roogadele, mille juures mustsõstrakaste. Mõlemad joogid pakuvad ootamatuse efekti ehk just seda, mille järele gurmaanid janunevad.

Marko Kovac julgustab omalt poolt valmistama kõike ebatavalist. Kui see lähemale sõpruskonnale meeldib, siis see ongi potentsiaal väiketootmiseks. Väikest ja erilist otsib praegu kogu maailm.

John Wurdeman kinnitab Marko sõnu. Tema enda lugu on just see, mis peaks kõiki teisi innustama. Jättis maha õpitud ameti, läks täiesti võõrale maale, hakkas tegelema talle täiesti tundmatu asjaga. Nüüd jooksevad maailma tipprestoranid temale juba tormi. Väikest ja erilist peabki jätkuma vähestele.

 

 

Kääritatud jookidest koguvad kõige kiiremini tuntust siidrid. Jaanihanso ja Tori Siidritalu käivad julgelt John Wurdemani teed. Kange alkoholi väikevalmistamine käivitus vaevaliselt, kui Põhjaka kangus käis ametnike-Eesti kangekaelsusest üle ja sillutas teistele tegijatele tee. Nüüd võib juba öelda, et džinni väiketegijaid on Eestis per capita kõige enam maailmas. Junimperiumi esimesed auhinnad näitavad, et Eesti väiketoodang on maailmatasemel kvaliteediga.

Mida muud, kui palju uusi väikejooke uuel aastal!