Ajakiri

Kuni käesoleva aastani oli Ülo unarusse jäätud nimi – juba neliteist aastat ei ole seda ühelegi poisslapsele nimeks pandud. Sellel aastal aga saime korraga kaks Ülot. Poiss ei ole neist ikka veel kumbki. Üks on hoopis õlu ja teine restoran. Mõlemaga saab teha tutvust Tallinnas, Kopli tänav 16.

Vanakoolimehe nime kandev restoran on Tallinna kõige hipsterlikumas ümbruskonnas piisav intriig. Seda tuldi aknast piiluma juba siis, kui uksed veel avatudki polnud. Muretsemiseks polnud põhjust, ega ole ka nüüd, kus restoran on juba mõned kuud tegutsenud. Ülo on moodne koht ja eristub kõigest, mida Tallinna linnas pakutakse. Just täpselt nii nagu siinkandis peab.

Kollektiiv on noor. Teenindajate seas on mitmetel siin päris esimene töökoht. Seda on märgata. Aga mitte kõhklevalt krobelisest käitumisest, vaid hoopis innukast ja püüdlikust suhtumisest oma töösse.

Ülo tegi uksed lahti juba siis, kui lambid ei olnud veel laes, lillede jaoks puudusid vaasid ja nii edasi. Päris valmis ei ole resto siiamaani, kuid kõige olulisem on olemas – kõik tingimused hea toidu valmistamiseks. Ja toit ongi see, millega Ülo peamiselt eristub.

Resto lipukiri kõlab: “Taimetoidurestoran, mis pakub ka liha ja kala.” Pisut täpsustatuna tähendab see, et kui tavarestoranis on vähemalt 80% liha- ja kalatoidud ning 20 on taimne, siis Ülos on suhe vastupidine.

Taimetoitu proovitakse valmistada nii, et maitses ja elamuses ei oleks midagi vähemat, võrreldes kogemusega, mida saab sööja liha ja mereandidega toitudest. Mõtteviisilt on see tabamus naelapea pihta. Just nimelt – keskpärases taimetoidurestoranis jääb liha- ja kalasõbral midagi puudu. Ja keskpärasusest kõrgemale küündivad Eestis üksikud taimsed road, aga veel mitte terved menüüd. Või kui päris aus olla, siis niisuguse hinnatasemega restoranides, kus iga päev ei ole võimalik käia, on jõutud küll, aga külastajad pelgavad nendest instinktiivselt, et jäävad vahest siiski millestki ilma ja… Ei tihka taimset menüüd tellida.

Kui nii, siis on Ülo suurepärane harjutamise koht. Tellime mitme peale jagamiseks laua roogasid täis ja tõdeme, et Ülo lubadus peab. Chilli con tofu on niisugune roog, kus maitsemeel lihtsalt keeldub edastamast, et liha ei ole. Songime igaks juhuks kogu roa taldrikul kahvliga põhjalikult läbi – ei ole tõepoolest. See on päriselt ka toit, mille puhul lihasööja lihast puudust ei tunne. Või õigemini – arvab tundvat, et liha on seal olemas.

Kui ikka mitte kuidagi lihast loobuda ei tihka, siis tellige taco’d. Linna vähesed taco-pakkujad peaksid nende valmistamist siia õppima tulema. Sama räägitakse veel ka ramen’i ja pasta (Ülos papardelle’id) kohta, mida seekord maitsta ei jõudnud.

Ka jookidele, mida söögi kõrvale pakutakse, ei ole midagi ette heita, kuigi nendega veel töö käib ja õige pea on oodata uut veini- ning natuke hiljem ka kokteilikaarti. Oma külalistega käitub resto eeskujulikult ning saadab nad teele alati mingi tagasitulemist kannustava sõnumiga. Tuleme, kindlasti tuleme!