Ajakiri

Tšempionid. Vincents

12. veebruar 2018

Vincents on Lätis klass-omaette-restoran. Ei tea midagi sarnast mitte ühelgi naabermaal, ka Eestis mitte. Niisuguseks kujunemine, et parimaks peavad Vincentsi praktiliselt kõik, on aeganõudva ja erilise töö tulemus. Need, kes väga tahavad selliseks saada, peaaegu kindlasti ei saa, sest tegemist on tulemuse, mitte eesmärgiga. Ja veel – tegemist on kõikide teiste arvamuste summaga, mille hulka iseenda oma ei kuulu.

Maailmas on mõned üksikud niisugused lood siiski olemas. Enamasti viib erilise tulemuseni erakordselt karismaatiline isik restorani eesotsas, kes on lisaks veel oma alal väga andekas ning suurepärane meeskonnamängija. Martins Ritins Vincentsis kindlasti just niisugune oli.

Aga kui see inimene siis mingil põhjusel restoranist lahkub, suletakse enamasti uksed. Kes õigel ajal ei märka seda teha, veereb allakäigutrepist ostekui paratamatult alla. Martins Ritins ongi tänaseks Vincentsist lahkunud, kuid ometi ei tähenda see Vincentsi lõppu. Restorani personal kirjutab praegu ajalukku oma väga erilist lugu. Ehk lugu sellest, kuidas ühe erilise ajastu lõpule järgneb uus ja vahest isegi veelgi erilisem ajajärk.

Vincentsi tüürib nüüd uus karismaatiline isik – sommeljee Raimonds Tomsons. Tal on olemas kõik Martins Ritinsi omadused ning ka pikk koostöökogemus Martinsiga. Hoolimata kõigest, oli endisel Vincentsil üks puudus, mis jäi kogu hiilguse taha peitu – Vincents oli kuulsus omal maal. Jah, seal käisid söömas kuningad, presidendid ja teised tähtsad isikud. Aga sellele vaatamata ei kujunenud restoran põhjuseks mujalt Riiga sõitmiseks ja Vincentsi kööki ei saadetud kümnete kaupa avaldusi sooviga seal kogemusi omandada.

Raimonds Tomsons osutus vähemalt lotovõiduks, kui mitte millekski veel enamaks. Ta sai hakkama võimatuga – Raimonds võitis sommeljeede Euroopa meistrivõistlused. Üleöö teavad teda nüüd kõik ja need, kes veel ei tea, soovivad kiiresti saada tuttavaks. Vincents (mitte Tomsons) on nende erialaste tutvuste puhul Raimondsi teine nimi.

Uus Vincents on kõrvalise pilgu jaoks muutunud imevähe. Selgeltnähtavalt on lisandunud maitsmismenüü valge lehe formaadis, kus klient ei tea ette, mida ta sööma hakkab. Vanad kunded vaatavad sellest mööda. Nemad on harjunud käima siin eriliste toorainete pärast. Näiteks niisugust veiselihavalikut Šotimaalt, Gotlandilt ja Jaapanist ei kohta mitte kusagil mujal. Ja nad ei pea pettuma – see kõik on vanas headuses olemas ja kestab ilmselt sama kaua, kui on huvi.

Aga “tühja lehte” tellitakse iga päevaga aina rohkem ja see tähendab, et Vincents hakkab toorainepõhisest restoranist muutuma kokakunstipõhiseks. Väikesed nüansid on tavalisega võrreldes risti vastupidised. Kui klient osutub veinihuviliseks, siis on tal võimalik menüüst valida vein ning restoran valmistab sellega sobivad road, mida menüüst ei pruugi leida.

Veinivalik on muutunud eriti heast täiesti eriliseks. See, mis teistele kättesaamatu, tuuakse Euroopa meistrile tootjate poolt ise kätte. Ja meister on meeskonnamängija, restorani eesmärk on söögi ning joogi üha suurem harmoonia.

Uue peakoka (tegelikult üldse mitte uue, Aleksandrs Nasikailovs töötab Vincentsis kooli lõpetamisest saadik, 2011. aastast) esimene samm oli enda registreerimine sommeljee kursustele. Köögis realiseeris ta senini üheskoos Martinsiga viimase ideid. Nüüd on tal uus partner Raimondsi näol ja hoops teistsugune eesmärk – arendada igat toitu niikaua, kuni see on veinile ideaalne partner.

Niisugune on uuenenud Vincentsi loo esimene peatükk, kus piltlikult väljendudes uste sulgemise asemel toimus hoopis nende avamine veelgi enam lahti. “Tipptaset on alati lihtsam saavutada, kui seda hoida,” kordab Raimonds personalile kasvõi mitu korda päevas. See on tagasihoidlikult öeldud. Vincentsi motiveeritus mitte paigal püsida, vaid iga päevaga edasi areneda, on kivikõva.