Ajakiri

Alexandril külas. Maal ja linnas

16. november 2017

Pilt: Johannes Hõimoja, Pädaste

Sõna: Aivar Hanson

Mõned päevad tagasi tuli välja teade, et Pädaste mõis on valitud TOP 100 pelgupaiga sekka maailmas. Õigemat sõna, kui “pelgupaik”, annab Pädaste kohta otsida. Aga missugune pelgupaik oleks see mõis ilma restoranita Alexander? Seda ei oska mõeldagi või ette kujutada.

Alexander on kõige olulisem Pädaste miljöö ja meeleolu looja. Moodne toit vanas mõisas, Põhjala saarte köök serveerituna pidulikult riietatud teenindajate poolt ja kõikvõimalikud maailma keeled, mida räägitakse Saaremaa murraku keskel.

Teist aastat kolib Alexander talveks Pädastelt Toompeale ja toob Tallinna pisitasa nooblimaks muutuva võimukantsi kõrvale maamõisniku veidi rohmaka elegantsi. Siin ei olda ilmtingimata must-valges ja enamasti ei kanta isegi kokarõivaid. Siin on lihtne kodu – tuba ühe pika lauaga.

Toompea-Alexandri samuti kordumatu miljöö algab sisseastumisega hoovi ja piilumisega läbi akna, et näha, mida toas parasjagu tehakse.

Mida siis ikka kui süüa tehakse. Peaaegu sedasama, mida Pädasteski. Kuid siiski ei olda siin täpselt samamoodi, kui on seni oldud saarel. Aastaaeg ja asukoht dikteerivad ja võimaldavad kasutada mitte ainult kohalikku, vaid ka mujalt pärit toiduaineid: nuumhane maksa, paltust, mandariine.

Ainult kohaliku (ja mida lähemalt, seda parem) tarbimise diktaat ongi toidumoes läbi saanud. Korra oli ju tore öelda “ei” kõigile kaasaegse logistika poolt pakutavatele võimalustele ja sulgeda ennast oma lähiümbruse kitsasse kasti. Aga selles end ise pikalt kinni hoida ei ole kellelgi huvitav.

Maamehe pikaldasel moel toob linna-Alexander oma sahvrist välja kokanduslikke pärle. Mitte niisuguse kiiruga nagu teised neid siin valmis vorbivad, vaid omas tempos. Niisugune rõhutatult omasoodu toimetamine sobib Alexandrile – seda lihvitumad tunduvad tema pärlid.

Kõige uuem nende seas serveeritakse praeguse menüü keskel. See on variatsioon lillkapsast: marineeritult, põletatult, pošeeritult.

Pelgupaika, hubast, kus külaline tunneb ennast kuninga kassina, pakub Pädaste nii maal kui linnas. Kaks aastat on päris pikk aeg. Juba on jõudnud tekkida mulje, et seal ja siin on Alexander olnud alati.. Ja tahaks teda veel kuhugile! No kuhu siis? Merele, näiteks!