Klubi

Ei tea miks on meie toidumälu Eestis õige ahtake. Eesti köögi oleme mõelnud tibatillukeseks ja selle omakorda sisse naelutanud paksude seintega kasti, millest väljakasvamise võimalust praktiliselt ei ole.

Selleks, et kastist  ikkagivälja pugeda, on vaja käia süüa tegemas maailma toidumekades. Ja  tagsi tulles võtta kindluse mõttes kaasa Eesti toidukultuuri tabudest prii võõramaine toidukunstnik. Just nii tegi Leib restorst tuule tiibadesse saanud kokk Annika Uibo. Kes nüüd on Tallinnas tagasi ühes jaapnlasest töö- ja elukaaslasega.

Leivast sai Lee. Endisest restost jäi alles ainult leib. Sest kõige pühama külge käe panemine nõuab erilist julgust. Aga kõik muu on täiesti uut moodi. Eesti siiakala ei ole äkiseks kaabitud vaid hoopis tatakiks lõigatud. Kurgid on pikkupidi hakitud ühtlasteks pisikest puuriita meenutavaks ülimalt korrapärseks kuhjaks ning veisekeele maitset muudab mustast leivast tehtud misokaste.

Niisuguseks muutub Eesti köök, kui see ammusest karbist välja lasta. Üllatavaks ja rohkem kõnelema panevaks, kui eestlastel on kombeks. Proovige kindlasti. Neljases seltskonnas omavahel toitusid jagades saate ühe pika õhtuga ära maitsta kõik, mida Lee parasjagu pakub.