Klubi

Jaanipäeva hakul läheb külastusäri ja sellega seotud elu Muhumaal täiega käima ja augusti lõpul katkeb kui noaga lõigatult. Proovime ära, mis tunne on külastada saart siis, kui  seal massiturismi elu ei ole.

Looduses annavad rohelised toonid ruumi teistele värvidele. Tühjus näib valitsevat ümberringi igal pool. Isegi Liiva parklates on mõni üksik auto. Majutusasutused ja söögikohad on suletud. Väljaarvatud need üksikud, kus saare kangusega püütakse aasta läbi tegevuses olla. Nagu Bottengarn.

Laupäeval olnud siin pulm ja melu, aga pühapäeva õhtul oleme kahekesi ainsad külalised. Sellele vaatamata ei pea puudust tundma ühestki teenusest. Kui soovite spaasse, andke ainult veidi aega, kütame saunad soojaks. Massaaži? Jah, saame massööri kohale kutsuda.

Vaikus ja rahu Koguval on maagilised. Tõenäoliselt rahuneb selles ümbruses kiiresti maha ka kõige ülierutunumas seisundis või maksimaalses stressis tüüp. Vaikuse ja rahu turism on Eestis veel  küllaltki tundmatu, ehk isegi pisut arusaamatu. Laias maailmas aga on see tugevat tuult tiibadesse saamas. Mida suurem on linn, seda suurem on igatsus kogeda omaette olemist.

Suvised mured muul ajal Koguvat ei vaeva. Hommikul tuleb kalur merelt. Päeval läheb suitsuahi käima. Õhtul on värskest kalast toit laual. Ei mäletagi, millal see viimati oli, kui kala kõigile ei jätkunud. Täna on! Võtke värskelt, otse suitsuahjust, või tulge õhtul meie restorani.

Muul ajal, kui suvel, koheldakse Muhus külalist saareelanikuga võrdsena. Ja elanikud ise käivad rohkem väljas uudistamas ja kogemas, mida kõike teine oma külalistele pakub. Need, kes ka väljaspool kõrghooaega oma teenuseid pakuvad, on juhusliku ja vähese nõudlusega kohanenud. Püsikulud on miinimumis. Tööd tehakse ampsudena ja siis kui seda on.

Üks inimene võib olla uskumatult mitmekülgne ja saab üksindagi hakkama väikese restoran-võõrastemaja haldamisega. Kahele inimesele ei käi ka suurema bussitäie külaliste võõrustamine üle jõu, kui kõik on hästi ette valmistatud. Just nii töötavad Bottengarnis Ebe Sirgi ja tema abiline Velli Mets.

Külalise jaoks tähendab niisugune tööampsutamine boonust mitte puudujääki. Suvel on saarel tahes-tahtmata kõik mujalt tulnud kliendid. Muul ajal aga külalised. Kallid külalised. Kelle jaoks jätkub aega põhjalikult seletada, miks just seda veini toidu kõrvale soovitatakse. Ja jagada nippi, et kui lahtilõigatud leivaviilud serveerida kuumadelt merekividelt, saavad need natuke värske sooja leiva omadusi tagasi. 

Õhtuvalgus muudkui sumeneb. Ja rahu hinges niisamuti. Uskumatu, et mõtted ja mured, mis siia tulles pead vaevasid, on nüüd nii kadunud, et ei taha meeldegi tulla, mis need täpsemalt olid.

Bottengarni restoranikülaline teab ette vaid seda, et õhtusöök koosneb kolmest roast. Mis need on ja millest tehtud, see selgub alles söögilauas. Vähesed restod julgevad praegu niimoodi teha. Bottengarn tahab, et külalised neid usaldaksid, ega vea neid alt.

Majarahvas on lahkunud. Jäänud on õhtulummus ja kaks külalist. Vaadete maagia, mis nüüd avaneb, oleks väärt lausa eraldi tasu.

Uue päeva algus on Bottengarnis reibas ja õhtule kontrastiks helevalge. Uni maitseb siin alati kuidagi eriliselt hästi. Ja hommikusöök annab uues valguses vaadetele maitse kõrvale. Saar alustab uue päeva uut elu. Vanade mõtete ja murede juurde tagasiminek mandrile tundub suisa hirmuäratav. 

Hea, et veel see ei juhtu, sest natuke veel oleme Bottengarnis ja siin need ei kummita.

Aga mis saab siis, kui üksikute külaliste jaoks ei ole ruumide soojakskütmine sadamas enam otstarbekas? Siis kolib Bottengarn paar kilomeetrit sisemaa poole. Siin võtab üha rohkem konkreetset ilmet Bottengarn Farm. Tegutsev kaasaegne turismitalu, et mitte öelda väike küla. Omaette restoranimajaga, millel nüüd juba aknad ees. Ja üha suuremaid mõõtmeid võtva viljapuuaiaga, mille esimene saak sai äsja koristatud.