Ajakiri

Humala ees on kõik võrdsed – niisugune on restorani Humalakoda moto. Sõnu seada nad ilmselgelt oskavad, aga kuidas on lood söögi ja joogi valmistamisega? Humalakoda on nimelt pruulikoda-restoran, kus pruulitakse ise õlut.

Humalakoja tutvustamist tuleb alustada hoopis mujalt – Tallinna vanalinna kõrtsist Hell Hunt. Tasa ja targu toimetav koht on ei rohkem ega vähem kui iga restoraniettevõtja unistus. Väga pikka aega ühel ja samal moel oma kundede meelt lahutanud ja maitsemeeli paitanud, töötajatele ning omanikele aga stabiilse tulu taganud asutus. Eesti restorani- ja eriti õllekultuurist rääkides ei ole liialdus Hunti nimetada vaat et kõige tegijamaks tegijate seas. Ei matkinud nad mujalt tulnud pubisid, vaid tegid oma asja ja oskasid head kohalikku õlut pakkuda juba siis, kui seda eriti veel ei olnudki.

Restoraniaastaid arvestades on Hell Hunt rauk mis rauk, aga näete, mis juhtus – lapse sai. Humalakoda on Hella Hundi omanike uus õllerestoran. Läksime ninad püsti katsikule siis, kui nad tubli kuu aega tagasi korraldasid Humalakoja esimese õlleõhtusöögi. Läksime ninad püsti seepärast, et uskusime nägevat, kuidas nüüd paneb väärikas õlleperekond jala pange.

Menüü tundus õlleõhtusöögiks selgelt liiga kekutav. Viis toitu ja viis õlut kahel moel, alkoholi sisaldavad ja alkoholivabad. No lugege ja vaadake ise. Chevice kohast ja haugist koos õllerabast õhikuga. Praetud pullimunad veisekeele pâté ja Vormsi leiva kuivikuga. Talle hangersteik. Õlles mooritud veisesaba. Maroon õllerabast koos õlleraba trühvli ja stout-õllejäätisega.

Linnarahvas käitus ontlikult ning massidena hävingut imetlema ei tormanud. Keset avarat söögisaali oli õlleõhtusöögilistele kaetud üks pikk laud. Selle taga istus rohkem naisi, kui mehi ja üks laps ka!

Ei, kriminaalseks ei kiskunud. Igas pidulauas on lastel oma koht ja nii ka selles. Laps – nagu lapsed ikka – jõi limonaadi ja sõi talle eraldi tehtud toitusid, tegeles rohkem oma asjadega, aga aeg-ajalt kuulas huviga.

Uhkus ajab upakile, hoiatab vanasõna, ja täpselt nii meiega juhtus. Pange ei läinud mitte korraldajate jalg, vaid meie eelarvamus. Kohalike toidukultuuri-ürituste seas paigutus õlleõhtusöök selgelt kõrgkultuuriks. Toit pürgis võistlema tipus olevate kümne restoraniga, õlled olid sobitatud väga hästi, toidust ja õlledest räägiti kirega ning vestlusse kaasakiskuvalt.

Igapäevaselt Humalakojas päris nii ei ole, kui oli õlleõhtusöögi lauas. Toidud on palju lihtsamad, portsjonid suuremad ning valik väga lai. Humalakoda tehakse sõna otseses mõttes kõigile. See tähendab, et igaüks peab siit leidma midagi oma.

Peakokk Lauri Ivask töötab kokandustaeva eeskojas. Mitte kõrguse mõttes, vaid selles mõttes, et Humalakoda asub Eesti kõige paremal turul – Balti Jaama Turul. Teised kokad peavad oma värske-kohaliku-tooraine-lembust tõestavaid ilupilte siia spetsiaalset tegema tulema. Lauri aga astub vaid uksest välja selleks, et päevapakkumiseks otsida midagi inspireerivat. Kaks kolmandikku kõigest sellest, millest humalakoja köögis süüa tehakse, tuleb turult.

Õllemeister Jaan-Kristjan Unt teenis üliõpilasena Tartus lisa Karmo Tüüri õllekaupluses. Lisateenistusest sai päris teenistus, aga ajalooharidus ei ole kaduma läinud ja reisijuhiks olemise kogemus annab kogu aeg uusi ideid. Talle meeldib eksperimenteerida ning Humalakoda pakub selleks suurepärast võimalust.

Hella Hundi “laps” on oma vanemaid väärt sündimisest saadik. See on uue generatsiooni õllerestoran, kus päriselt ongi koht olemas igaühele. Alates väikelastega emadest ning lõpetades pensionäridest vanapaariga saavad kõik siin ennast hästi tunda. Selleks pidi uus Eesti õllekultuur küll varasemaga võrreldes tundmatuseni muutuma, aga ta sai sellega hakkama. Meie vein on õlu!