25. Juuli 2017
Väike Muhu saar oli juba andnud Eesti kulinaaria arengusse uskumatult suure panuse. Mõelge vaid – Pädaste oma Alexandri ja Meremajaga (nüüd Jahtklubi), Nami Namaste, Kalakohvik, Koost… Muhu leivast ja õllest (Muhu Pruulikoda) rääkimata. Aga sinna, kus juba on, mahub veelgi juurde. Nii ka Muhumaal. Sellel suvel tegid uksed lahti veel kaks uut söögikohta.
Restoran Mõrrad Koguva küla sadamas asub mõrrakuuris. Sadam oli korda tehtud ning kuuri juurdeehituses peeti söögikohta ka varem, aga mitte kuigi tähelepanuväärset. Nüüd on söögilauad katusealusest edasi, otse mõrrakuuri sügavustesse tunginud ning see pakub söögile taustaks imelise miljöö, olgu tegemist päevase või õhtuse ajaga.Vanad fotod pajatavad huvilisele küla loo. Sealt edasi aga jätkub see lugu maitsete ja külalise enda silmade läbi.
Esimesena tuuakse lauale karask. Kui mingil põhjusel ei pakuta, siis küsige ise endise külavanema Schmuuli Maie Käspri talu rabarberitest valmistatud napsi. See teeb silmad ette kõikidele teistele rabarberist tehtud jookidele kogu Eestis.
Toidud näevad välja kahtemoodi. Siinsamas suitsutatud kalad just nii nagu suitsukalad ikka, ainult otse ahjust ning maitsevad seetõttu oivaliselt, olgu tegemist mistahes kaladega. Kõik ülejäänud toidud aga võivad tekitada veidi segadust. Need näevad välja, otsekui asuksid Tallnna kõige peenema restorani taldrikutel. Imestada pole midagi – Eesti peenemates restoranides Mõrrad personali oskused ja teadmised omandatud ongi. Ja miks peaks mõrrakuuris serveeritav toit olema just niisama robustne kui kuur ise?
Teele Jänes, Pärtel Pilt ja Kaisa Kamm ei pooseta lihtsalt niisama päevinäinud paadi ja mere taustal. Nad on nüüd pesuehtsad Koguva küla elanikud, kes elavad ise mõrrakuuri peal. Ja teavad, et kui isutab säinase järgi, tuleb seda kala püüda roosa võrguga. Kui taevas on pilvine, siis ei vaata nad ilmateadet nutitelefoni äpist, vaid pärivad hoopis rannakaluritelt, sest nende ennustused lähevad täide minuti täpsusega.
Tuul ja vihm (viimane õnneks harvem) nõuavad peatähelepanu endale alati, kui keegi Koguva sadamas pilti teeb. Noored inimesed on toonud sadamasse uue elu. Aga kõik, kes Muhumaad väisavad, saavad omaltpoolt kaasa aidata ühe söögikorraga Mõrdades. Siis saab see elu ka jätkusuutlikuks.
Tuul on olnud Muhu saare põlisasukas aegade algusest saati. Aupaklikult kannab seda nime saare uus lihakauplus-restoran. Kõik loomad, kelle liha siin müügil, ei ole saare tuuli mitte ainult nuusutanud, vaid on veetnud nende pöörises kogu oma elu.
Jaanis Hundt, Rasmus Raspel, Paula Uspenski, Sigrid Mardi, Ingrem Raidjõe, Kert Ränk ja Kristiina Runthal on küllap siis tuulekummardajad. Kuidagi teistmoodi neid nimetada ei oska, sest Tuult teevad nad harvanähtava pühendumusega. Ingrem on muuseas ka raamatu “Meite Maitsev Muhu” autor.
Seetõttu retseptidest restoranis ilmselt puudust ei tule. Ilusa ilma korral laieneb restoran maja taha õunaaeda. Sealtsamast pärineb imemaitsev õunamal, mis on selles restos kõige õigem jook autojuhile. Kes aga saab endale väikest švipsi lubada, sellele segab Rasmus korraliku kokteili.
Peakokk Kert on välejalgne. Teistmoodi ei saagi, kui põhiköök asub majas ning väliköök aias, aga kasutuses on mõlemad korraga. Restorani esimene menüü on burgeri-rõhuline. Kotleti saab tellida ulukilihast, veiselihast, lambalihast, kalast või hoopis taimsest toorainest. Ning kui kukkel mingil põhjusel ei sobi, võib selle ära jätta.
Kindlasti tasub mekkida lõkkelõhega kurgisuppi. Ja Kalamatsi kitsejuustul on juba nii suur austajaskond, et ilma selleta lihtsalt ei saa enam hakkama mitte ükski respektaabel resto.
Tuule personal on kosmopoliitne, sestap ei maksa resto poolt ainult kohalike maitsete kummardamist oodata. Kliendid, kes mandrilt tulles Liival esimese peatuse teevad, “võtavad vabalt”. Sedasama lubab teha Tuul ka oma söögi-joogi ning meeleoluga.
Hoopis konservatiivsem, aga sealjuures palju ambitsioonikam on lihakauplus. Kohe esimestest päevadest on letil lihalõiked, mida mujal tihti ei kohta. Kaupluse all keldris otsitakse erinevatele lihatükkidele kõige ideaalsemat laagerdamise aega. Tuule käes kasvanud ja Tuules müüdav liha peab saama nii heaks, et seda ihaleksid Tuulele lisaks ka kõik teised restoranid. Kauplus on avatud aasta ringi.
Muhu vägi on muljetavaldav – leib on vallutamas tervet Eestit, jaanalinnuliha pakuvad paremad restoranid, pruulikoda kasvatab pisitasa mahtu. Erinevate söögikohtade kontsentratsioon on otsekui Tallinna kesklinnas. Kui viimasest leiab iseloomutuid kohti küllaga, siis Muhumaa külalist vaevab nüüd probleem, et kõikide heade söögikohtade äraproovimine ühe külastuse jooksul on praktiliselt võimatu, kui tegu ei ole just terve nädal kestva ringisõiduga.
Loodetavasti lisasid Mõrrad ja Tuul saarele nii palju tõmmet, et külastushooaeg venib suvest palju pikemaks. Haapsalus näib, et tuleval talvel see juhtub, miks siis mitte ka Muhumaal.
Jälgi meid