Ajakiri

Kas teate söögikohta Eestis, kus pilgeni täis valatud pokaal šampanjat maksab 11 eurot ja pudel sedasama šampanjat 60 eurot? Jook on väärikas ja selle hind ei ole üksik peibutuspart. Selles restoranis pakutaksegi väärikaid jooke mõistliku hinnaga. 

Selle restorani nimi on ANNO Koduresto ja Veininurk.

Veininurgas toimetab Erno Kaasik. Vein on üks ja väga oluline osa tema elustiilist. Sestap pakub ta ennekõike niisuguseid veine, millega tal on välja kujunenud isiklik suhe. See tähendab ta on veinimaja (korduvalt) külastanud. On maitsnud kõike, mida seal tehakse. Ja hakanud ise neid Eestisse importima. See viimane on põhjus, miks veine saab edasi müüa mõistliku hinnaga.

Ja on veel teine põhjus ka. Kõikide veinide juurdehindluseks on üks konkreetne summa, mitte ei korrutata sisseostuhinda nelja, viie või kuuega. Nii ei juhtu siin restoranis kunagi seda, et külaline näeb joogikaardilt, et temalt tahetakse pokaali veini eest terve pudeli ja pudeli eest kastitäie soetus hind. Mida suurem on veinisõber, seda teadlikum on ta hindadest, millega ka ta ise endale just neidsamu veine sellesama hulgimüüja käest koju saab osta.

Väga väärikaid veine on tihti keeruline kätte saada. Neid soovitakse rohkem, kui on võimalik toota. Rariteetsete veinide meistritel on privileeg oma kliente valida. Esimesed veinid, mida Erno ise Eestisse tooma hakkas, pärinesid Félsina veinimajast. Tunnustatud veinimeistrid käivad omavahel läbi ja soovitavad oma häid kliente teistele edasi. Nii hakkasid Erno ees avanema uksed, millele koputamine varem ei aidanud. 

Nüüd on tal endal “portfell täis” ja uute nimede jõudmine joogikaardile on pikaldane. Ernole endale meelepärasemad on ohtrale kõige erinevamate veinide äramaitsmisele vaatamata Vana Maailma klassikalised veinid. 

Alumisel pildil on kuus talle just praegusel ajal hästi sümpatiseerivat veini. Neid pakutakse praegu ANNOs ka klaasiga. Nii, et parasjagu üheks pikaks headest maitsetest tulvil õhtusöögiks. Jääb üle vaid leida söögikaardilt nendega sobivad toidud. Just nii ja mitte vastupidi.

Christian Moreau värske, kerge ja mineraalne Chablis saab paariliseks siiatartari. Viimase teevad eriliseks seentega maitsestatud leivapuru ning tilliõli. Ja Quintodecimo Giallo D’Arles Campaniast muidugi burrata, mis on selle piirkonna “vapiroog”. Viimase muudavad ANNO-päraseks vürtsikas nektariin ning seedermänniseemned.

Kui Erno veinikaart on väga personaalne, siis tema abikaasa ja ANNO peakoka Anna Kaasiku toiduvalmistamine on vast veelgi personaalsem. Kokaks on ta ise õppinud. Mitte koolis käies, vaid kõige paremates restoranides praktiseerides. Meil ja mujal.

Anna ja Erno restoran ei ole nii palju külalislahkuse äri, kui on elustiil. Niisugust külalislahkust, mida pakuvad nemad, vaevalt et on võimalik koolis õppida. Võõrustamine niisugusel moel peab endale  ikka väga meeldima ja kindlasti peab midagi olema ka kaasa sündinud.

Trühvlimarjaga puravikurisoto värib igati Matrot Mersault Blanc’i. Ja metskitsefilee, millele lisatud suitsune veisesüda ikoonilise Casanova di Neri Brunellot.

Erno eriline sümpaatia kuulub dessertveinidele. Paremad nendest on, teadagi, iseloomukad maitsepommid, mis enda kõrvale muid maitseid ei ihka.  Karcheri Trockenbeerenauslese ja Félsina Vin Santo del Chianti Classico on üks efektidega serveeritava sarapuupähkli-astepajukoogi ning teine tumeda šokolaadi trühvli paarilistena vägagi leplikud.

ANNOt ei ole võimalik paremaks rääkida, kui ta on. Kes ei ole kunagi käinud, peaks kindlasti proovima. Nende kuuekäiguline degustatsioonimenüü koos sobitatud veinidega on kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega kõigi Eestis praegu pakutavate maitsmismenüüde seas.