Ajakiri

Tundub, et  meie selle aasta külalislahkuse kõige suuremad uudised hakkavad tulema Eestimaa erinevatelt äärealadelt. Teenäitaja on Ilmaveere. Ei ole küll enam mingi uus koht, aga oma külalistele uusi kogemusi pakkumast ei väsi.

Vana suitsusauna otse hotelli kõrval, olete vast juba proovida jõudnud. Aga selle peaksite kõrvataha panema, et suitsusauna kõrval saab peagi valmis moodne spaa. Ka teisel pool kõrvalmajas pruulitavat õlut on seni ilmselt päris vähesed proovida saanud. Tegemist on küllap Eesti kõige väiksema pruulikojaga, kuid seda erilisemad on nende õlled. Kargest Potiseto porterist alustades ja mullitava Kirmasega lõpetades. Kui Setomaale ei ole aega minna, tellige e-poest koju.

Iga tuba hotellis on sedavõrd isemoodi, et majutumine järgmises toas on otsekui minek hoopis teise hotelli. Meie selle korra Saatserinna nimelise toa võrdlemine eelmise korra Saurovaga vähemalt niisuguse mulje jättis. Ja kindla teadmise, et madalhooaja vaikne olemine on siin etem, kui kõrghooaja melust osasaamine. Kasutage seda võimalust  veel enne suure suve saabumist!

Kuigi toast ei tahakski väga ära minna, siis restoran ja teised maja üldkasutatavad ruumid otsekui tõmbavad ligi ja kutsuvad majas ringi uudistama. Siin kohtub vana aeg uuega igal sammul. Pilku püüavad rohked erinevad detailid sisekujunduses. Ka hõng on siin majas eripärane.

Kohalikud joogid riiulis äratavad tähelepanu ja meelitavad proovima. Lõuna-Eestil on omad, jällegi teistest eristuvad   maitsed. Osaliselt saab neid kogeda siin. Aga kõige paremini siis, kui ühendate Ilmaveere külastuse rännakutega Veiniteel. 

Kohalik aperitiiv tekitab lausa väljakannatamatu ootuse õhtusöögi suhtes. Ja Merino Lastiku köök on  vähemalt niisama omanäoline, kui Lõuna-Eesti joogid. Suure osa toiduainete restorani tarbeks ise kasvatamine ei ole Ilmaveerel moevool, vaid on elustiil.

Falstaff Nordicu Restoranijuhi edetabelis oli Ilmaveere restoran aasta kõige suurem tõusja. Seda kindlasti asja eest! Kasvav huvi ühelt poolt ja alles esimesed sammud isekasvatamisega teiselt poolt, on tekitanud olukorra, kus Ilmaveere kevadmenüüs on nüüd veel kasutusel viimased kohalikud jäägid ja kaugemalt pärit maitseid  leiab rohem kui tavaliselt.

Ette heita ei ole midagi. Langustiin maitseb koos kõrvitsa ja karulauguga ikkagi kuidagi kohalikult. 

Kõik, mis on võõras, pannakse omast sahvrist lisanditega Ilmaveere moodi maitsma.

Ja meelde tuleb see, tõsiasi et iga söök ja jook maitseb kõige paremini seal, kus see on valmistatud. Põhja poolt tulles  või sinnapoole tagasi minnes jääb Uue-Saaluse veinitalu peaaegu, et tee peale ette. Väike kõrvalepõige tasub ennast kuhjaga ära. Veinitalu ei ole mingi sõnakõlks. Kelder on soliidne ja perenaine Maris lahke kõike tutvustama.

Eesti väiketootjate joogid on meie rikkus ja murekoht ühteaegu. Kui kohalikku toitu oskame küll ülistada ja hinnata, siis kohaliku joogi suhtes oleme umbusklikud ja konservatiivsed. Asjata. Uue-Saaluse veinidest on üks etem kui teine, aga elus hoiavad majapidamist vermut ja džinn. Hea seegi.

Leidke üles tootjad Eesti Veiniteel ja teie arusaamine Eesti jookidest muutub kaljukindlalt!