Ajakiri

Kas on võimalik, et Balti Jaama Turu ja Telliskivi linnaku vahel võib olla üks tähelepandamatu koht? Võib küll. Ka need, kelle GPS kohale toob, vaatavad mõnda aega nõutult ringi, enne kui sisseminekuks õige ukse leiavad. See koht on pagarikoda-kohvik Karjase Sai ning Café Tempo.

Koplist tuntud nimed Karjase Sai ja Barbarea on foodie’d liikuma pannud, et Kenneth Karjase uued söögikohad ära proovida.

Pettujaid kindlasti ei ole. Balti jaama Karjase Sai näeb kohvikulikum välja ja kohv ning pagaritooted on sellesama tuttava maitse ning kvaliteediga, mis Koplis. Mõned erinevad tooted ikkagi on, et kõik ei oleks äravahetamiseni sarnane.

Ja eritooted ongi need, mille pärast see koht ka kaugemalt ennekõike tulemist väärib. Koka taustaga pagarid oskavad hästi küpsetada, aga sealjuures ikkagi koka moodi mõelda. Kristian Neemela oma Cruffinis Tartus ja Kenneth Karjane Tallinnas. 

Tulemuseks on originaalsete täidistega pagaritooted. Kui näete Karjase Saias lehttaignast juustulaastudega kaetud saiakest nimega Cacio e Pepe, siis võtke kindlasti see, sest samanimelist hullult maitsvast pastaroast on inspireeritud saiakese täidis. Ja jälgige, kas menüüsse veel mõnda ebatavalist nimetust ei ole tekkinud.

Ja kui saiaisu üldse puudub, siis on kohv alati põhjuseks, miks ikkagi Karjase Saia tulla.

Tulijaid jagub sellele vaatamata, et juhatavad teeviidad ning isegi valguskastid maja küljes ikka veel puuduvad. Kohvikusse ei pruugi äragi mahtuda. Aga siis aitab kitsikusest välja avar laudade ja toolidega sisustatud kõrvalruum poolavatud seina taga.

Suuremaks saginaks läheb seal kella nelja paiku õhtul. Ja kell viis, kui kohvik lõpetab tegevuse alustab seal Café Tempo. 

Café Tempo sai oma nime sellest, et elutempo on siin oluliselt kiirem, kui oli Marati kvartalis Koplis. Kiirus, millega lauad kaetakse ja resto külaliste tulekuks ette vakmistatakse, on muljetavaldav.

Ja teeninduse põhimõtted niisamuti. Kui külalised lahkuvad lauast ja järgmised on samasse lauda tulemas poole tunni pärast, siis loovutatakse laud vahepeal veel ühele külalisele, kes soovib juua vaid klaasi veini või pudeli õlut, ja kohe edasi minna.

Põhitegija köögis – lõke seina ääres, või kuidas seda nimetada – jääb esialgu siivsalt tahaplaanile.

Mitte kauaks. Kohe, kui esimene tellimus kööki jõuab, saab kivide vahel tasahilju hõõgunud sütest leek ja temporikas köögitöö läheb käima.

Kohe-kohe valmiva hakkavate roogade kohta lubab Kenneth seda, et nende maitsed on Lähis-Ida-stiilis. Pärit paigust, kus ta ise käinud ei ole, aga kust pärit eksootilised ning vürtsised maitsed on alati ka tema enda kodusel toidulaual. Seepärast lubab ta stiili, aga mitte autentsust.

Külalistele on mõeldud kaks erinevat ala. Kokkade töölauast madala peegelseinaga eraldatud pika ja hästi valgustatud baariletil on söök selgelt pearollis. Otsekui teatrilaval. Peegel tekitab huvitava efekti. Sinu vastas ei söö kedagi, aga sinu enda taldriku ja käte peegelpilt just niisuguse mulje tekitab. Foodied ja instagrammerid saavad ennast siin tunda just nii, nagu teatrikülalised esimeses reas.

Lauad hämaralt valgustatud söögisaalis on mõeldud suurematele ja väiksematele seltskondadele, kes on tulnud omavahel suhtlema ning selle käigus ka pisut sööma-jooma.

Kohe peale avamist täitub esimesena letitagune.

Joogikaart ei ole kuigi pikk, aga selle juures esinduslik ikkagi. Ja piisavalt mitmekesine ka. Barbareast tuntud naturaalveinilembus Tempos puudub. Ainus naturaalvein on väikesest kannust serveeritav majavein. Teiste seast esile ükski joogiliik väga ei kipu. Kui, siis valik vermuteid.

Söögikaart algul ehmatab. Ainult 20 nimetust  siin kokku ongi. Ja täpselt pooled on saiad,  määrded ning snäkid.

Kolm erinevat saia on menüüs otsekui kolm erinevat peaosalist. Nende roll on esimesena lauale jõuda ja siis hoolitseda selle eest, et kõik määrded ja kastmed taldrikutelt ilusasti kokku kaabitud ja suhu pistetud saaksid.

Nimed on neil eksootilised. Malawah pärineb Jeemenist, maitseb oivaliselt koos feta-paprikamäärdega. Barbari tuleb Iraanist ja imeb švammina endasse Fääri saartelt pärit lõhele ohtralt lisatud kergelt suitsuse ja vürtsise granaatõunakastme.

Üks ehmatus muutub teiseks. Esimesed maitsed suus ahvatlevad proovima kõiki teisi. Aga kui palju veel jaksu jätkub?

Rebitud lambaliha tempura sügiskreemiga erinevatest köögiviljadest on kardetust palju kergem roog. Vürtsikas kebab sellesama lamba lihast niisamuti. Üks kerge roog veel? Grillitud kapsas kitse-lambajuustu kastmega on aga kõike muud, kui kerge. Siiski nii maitsev, et ära söödud saab igal juhul. Järgnegu või plahvatus.

No muidugi. Magustoidule on ikka ka ruumi. Eriti, kui see on pehme piimajäätis oliivõli ja soolahelvestega. Kokkadel jääb üle vaid imestada, kui palju need külalised ikka süüa jaksavad.

Kõike siiski ära proovida ei jaksa. Kasvõi homme kohe tagasi tulla ei ole probleem. Kõige kallim roog menüüs maksab küll 29 eurot. Aga see on lambakoot, mis mõeldud kahele ja täidab ka kaks kõhtu ilusasti ära. Selle järel kõige hinnalisem roog maksab 14 eurot.

Sooviksite internetis enne tutvuda menüüga ja siis tulla? Unustage ära! Täna ei tea nad isegi, mida homme söögiks teevad. Moodne neobistroo kontseptsioon põhineb usaldusel. Carte blanche. Ette ei tea, mida süüa saad. Aga seda tead küll, et see on kindlasti hea. Ja sa võid seda endale lubada.

Café Tempo pakub tempoka ja eristuvalt maitsva söögikogemuse, mida mujalt Eestist ei saa.