Klubi

Ruumiderohkust nautiv F-hoone eraldas mõni aeg tagasi ühe oma resto soppidest pitsarestorani jaoks. See oli hea otsus. Seda enam, et pitsaahju juures toimetamist korraldab Ranno Paukson, endise Eesti esirestorani Ö üks peakokkadest.

Ranno ajal pani Ö imestama sellega, kust küll võeti nii palju ja teostati nii hästi ideid rustikaalse päritoluga toidu ümber vormistamiseks fine dining’uks. Aga sama mudel näib toimivat nüüd ka F-hoones. Pitsa saab siin olla lausa gastronoomiline meistriteos ja veel päris mitmel erineval moel.

“Pitsaga saab pakkuda maitseüllatusi kindlasti. Aga olulised on pisidetailid,” üteb Ranno naeratades ja kohe seejärel ohates. Naeratuse kutsub suule see, et provokatiivne idee põdrasalaamiga pitsast osutus lõppeks väga edukaks. Ohkama paneb see, et elava juuretisega tehtud taigen maitseb iga päev isemoodi. Maitseb hästi, aga isemoodi. Korra-paar on isegi juhtunud, et taigen ahju ei lähegi. Mis alati sama retsepti järgi valmistatud taignaga siis täpsemalt juhtus, seda ei oska keegi seletada.

Lõpliku taignaretsepti paikasaamine läbi erinevate jahudega eksperimenteerimise oli terve omaette saaga, aga kvaliteetne pitsapõhi on nüüd kindlasti olemas. Ja see, mis peale pannakse peab F-hoones olema kvaliteedilt vähemalt niisama hea.

Eesti paremate pitsarestoranide üks meelistegevusi näib olevat nelja juustu pitsa küpsetamine omade lisanüanssidega. F-hoones on nendeks trühvlikreem, küüslauguõli ja aprikoosikeedis.

Kõrvale joomiseks soovitab Ranno ennekõike head puhast vett, et pitsa maitsed kõige paremini tunda oleksid. Aga hea paariline on ka Põhjala poolt spetsiaalselt F-hoone tarvis pruulitud kergete eksootiliste puuviljade maitsenüanssidega IPA, millel nimeks Priit.

Pärast kolme erineva pitsa äraproovimist ei saa kuidagi muud moodi, kui Rannoga nõustuda. Pitsaga saab pakkuda maitseüllatusi küll!

Häid pitsarestorane on Eestis palju. Anna oma hääl, missugused nendest on kõige paremad. Jaga oma kogemust, kus oled söönud oma elu kõige parema pitsa.