Ajakiri

Sogases vees ujuvad suured kalad. Midagi taolist on kombeks optimistlikult öelda aja ebaselge aja kohta, kui õhus on tunda suuri muutuseid. Eelmine niisugune aeg oli 15 aastat tagasi. Majanduskriisi tulemusena muutus Eesti restoranimaastik palju mitmekesisemaks. Selle aja suurimad kalad püüdsid sogasest veest Zastserinskite perekond Mooni ja hiljem Kolme Sibula asutamisega. Ja Põhjaka “poisid” Ott Tomik, Märt Metsallik ja Joel Kannimäe Põhjakal restorani avamisega.

Sealt algas aeg, mille juhtmõte oli: igal heal kokal peab olema oma restoran. Covid tegi sellele ajajärgule ja ka mõtteviisile lõpu. Vägagi märgiliselt lõpetas Põhjaka just nüüd oma tegevuse. Aga Zaštšerinskid jätkavad. Jätkavad sellepärast, et kokkadest on saanud ettevõtjad, kellel on terane arusaamine valdkonnas toimuvast. Peakokk ei ole enam jumal taevas ja söögisaalis toimuv peab olema köögiga samal tasemel. Enam ei ole staare. Nüüd on kollektiivid. Perekonnad.

2010-ndate sära tuhmub vägisi. Vanad restoranid tuleb kas uuesti “läikima lüüa” või asendada uutega. Just seda on Zaštšerinskid teinud. Mantli ja Korstna andsid käest ära teistele jätkamiseks. Kolme Sibulat kolisid uude kohta ning värskendasid kontseptsiooni. Mida nad Mooniga ette võtavad, saab näha.

Tartu Meat Marketist sai aastavahetusega Pazzo. Niisuguseid muutuseid on oodata veel ja veel.

Kuid üldiselt on aeg ikka veel rahulik. Kui ei oleks olnud Orm Oja ja Vladislav Djatšuki ettevõtmisi, siis vist ei olekski suurt midagi lähemast minevikust meelde jätta. Mõlemast on samuti saanud ettevõtjad. Tõsisema restoraniettevõtja tunnus Eestis on see, et tal on söögikohti rohkem kui üks.

Vladislavi ettevõtmised sais alguse Mon Repost, millele lisandusid Päris ja Orangerie. Bacio ei osutunud jätkusuutlikuks ettevõtmiseks, küll aga on selle aasta teadaolevatest uutest kohtadest seni oodatuim tema uus restoran peagi valmivas Arteri kvartalis. Vladislav oskab luua omanäolisi söögikohti. Kõik tema kolm kohta on üksteisest niivõrd erinevad, et kui ei teaks nende kuulumist temale, siis ise küll ära ei arvaks. Niisamuti eristub kõigist teistest kokaraamatutest tema just ilmavalgust näinud “Rohkem võid”.

Orm Oja liikus pärast NOA Chef’s Hall’ist lahkumist edasi La Bottegasse ja selle kõrvalt uuesti tagasi Art Priorisse. Tekkis intrigeeriv olukord, kus La Bottega oli Bacio konkurent ja Art Priori Pärise konkurent, aga kahjuks ei kestnud see kaua. Nüüd on Ormil tema enda nimelised La Cucina ja Pizzeria, aga ennekõike on ta tuntud MasterChef Eesti kohtunikuna. Teleekraanil on kombeks teha küll kokk tuntuks, kuid restoranimaailma jaoks surnud hingeks. Loodetavasti Ormiga nii ei juhtu.

Enne praegust kriisi võis restoranid jagada laias laastus kahte leeri. Ühed sihtisid peamiselt Eesti külalisi, teised leppisid kohalike elanikega. Kriisi ajal kellelegi teisele peale kohalike oma tegevust suunata ei olnud võimalik. Selle kriisi sünnitatud “kõige suurmad kalad” saavad olema need, kellest on ühteviisi vaimustunud nii kohalikud, kui külalised.

Ootame huviga!