Ajakiri

Maal sugulaste ja tuttavate juures on alati hästi süüa saadud. Aga nendes maakohtades, kus tuttavad puuduvad, võib veel praegugi nälga jääda, sest toidukohti on vähe. Ja need, mis on, enamasti ajaarvamisega tänapäeva jõudnud ei ole.

Muidugi on meeldivaid erandeid, kuid tervikuna on vesi seisnud mitte aastaid, vaid mõnikümmend aastat. Alles viimase kahe aasta jooksul võib öelda, et midagi on toimuma hakanud.  Ja nüüd saab vähemalt Lõuna-Eestisse toidureisile kutsuda foodie’sid kasvõi üle maailma, ilma et peaks häbi tundma.

Aga enne kui teistele soovitame, käime ise kõik kohad läbi, et ikka täpselt teaksime, mida soovitame. Esimene peatus…

Tammuri

Kui Erki Saar linnast vanematetallu kolis, hakkas ta aidas ühemehe-restorani pidama. Algul tegi fine-dining’u-laadset toitu näitamaks, et vanade palkseinte vahel saab süüa niisama peenelt kui kipsplaatidest ümbritsetuna. Siis sai aru, et peenutsemine õige maaelu juurde ei kuulu. Nüüd pakub juba aastaid efektselt tardlikule asetatud roogasid, mille jaoks toorained on ise oma aias või tiigis kasvatatud, metsast korjatud või lastud. Kui seda kõike ei jätku, siis tellib hulgimüüjatelt seda, mille poole restoranid reeglina ei vaata, kuid millest Erki teeb kaua suuspüsiva maitsega roogasid.

Niisugusest mikroettevõtlusest elab Erki ise ära. Ampluaad laiendada ei kavatse. Kui keegi Oskar Lutsu loomingust inspireerituna sooviks tänapäevase “Kevade”, “Suve” ja “Sügise” kirjutada või filmilinale tuua, oleks see ilma Tammuri talu kaasamata ilmvõimatu.

Siin on kena, lahkuda ei tahaks kunagi, aga peab. Sest Erki hakkab juba valmistuma järgmiste külaliste vastuvõtmiseks. Sõit järgmisesse kohta ei saa olema pikk. Kõigest paar kilomeetrit.

GMP Pühajärve Restoran

Kui Koit Uustalu linnast maale restorani tegema läks, algas GMP Pühajärve restoranis täiesti uus elu. Linnas tegi Koit süüa eristuvalt hästi, kuid laia tähelepanu ei pälvinud. Lõuna-Eestis tegi ta GMP restoranist kiiresti Lõuna-Eesti number ühe. Tartlased tahaksid seda tiitlit mistahes hinnaga oma linna saada, aga Koit on Pühajärvel sõiduvees ning hoiab liidrikohta näiliselt mängleva kergusega.

Külaline peab GMP-s tähelepanelik olema. Sest ühes söögisaalis on kaks erinevat restorani. Igapäevaseks söömiseks pakutakse lihtsamaid toitusid. Peakoka saalinurka aga tuleb laud ning menüü ette tellida. 

Peakoka poole roogadest tehtud pilte vaadates on raske uskuda, et tegemist on ülikohaliku toorainega. Kui meisterkokad kipuvad väitma, et 100% kohalikuga hakkama saada ei ole võimalik, siis Koit korjab kokku selle, mis saada on ja teeb road, mis laitmatutest toorainetest tehtud roogadega mitte ainult ei konkureeri, vaid päris sageli on ka paremad.

Restorani kohal kõrguvas tornmajas pakutakse ka Lõuna-Eesti ühte paremat korter-tüüpi majutust. Kes hea söögi kõrval ka majutuse suhtes nõudlik on, siis siin öö veeta on õige mõte.

Andri-Peedo kitsetalu ja resto

Kui Pühajärvelt uuesti liikuma hakkate, siis ärge unustage seda, et kohalik jook on kohaliku söögi vääriline. Võtke mõtteline suund Võru poole ja põigake sisse Murimäele kohalikke veine maitsma.

Veidi pärast Võrut pakub hoopis teistsuguseid veine Uue-Saaluse veinitalu ning mõned kilomeetrid edasi kitsejuustu Kolotsi talu.

Sellel sajandil on kits eestlaste toidulaual asunud jõudsalt sea domineerimist vähendama. Kolotsi juhatab sisse ja Andri-Peedo jätkab, et saaksite põhjaliku ülevaate, mida kõike on võimalik kitsest ja kitsepiimast teha. Saab kohapeal maitsta ja kaasa osta. Andri-Peedo juustumeister on veel ka väikestviisi… jälle veinimeister. Niisugust maasööki ja -jooki ei ole Eestis varem pakutud.

Seejärel on aeg korraks sisse põigata Lätimaale, sest just seda kaudu viib kõige kiirem tee Lüllemäele õhtusöögiks Kolme Sõsara Hõrgutistes.

Kolme Sõsara Hõrgutised

Resto on avatud neljapäevast laupäevani õhtusöökideks ning pühapäeviti hiliseks lõunasöögiks. Kohad vaja ilmtingimata ette reserveerida, muidu söögiulauda asja ei ole.

Kolm õde teevad süüa presidentidele ja ministritele. Neist oleme varemgi kirjutanud. Viimati pikemalt siin.

Imesid siia otsima tulla ei tasu. Siin saab tunda Eesti uue maaköögi kõige värskemaid ja puhtamaid maitseid. Ja kuulda saateks lugusid sellest, kuidas oma toidukoha pidamiseni on jõutud ning mismoodi see igapäevaselt käib.

Nüüd on õhtu käes ja lähim kvaliteetmajutus ringiga tagasi sealsamas GMP Pühajärve korterhotellis.

Järgmisel päeval, enne koju tagasipööramist on lausa kohustuslik põigata läbi maaköögi uustulnuka juurest Siidrikoja restoranist Kodas.

Kodas

Ka nendest oleme varem kirjutanud siin. Kuid Kodas tõmbab magnetina tagasi iga kord kui Lõuna-Eestisse on asja. Või annab põhjuse minna, kui muud asja ei ole.

Välismaistel toidureisidel jätavad kõige sügavama mulje need kohaliku joogi meistrid, kes selle kõrvale ka kohalikku sööki pakuvad. Ja kodumaal on täpselt niisamuti, ainult neid kohti on veel hirmus vähe.

Kodase pere harjutas varem kätt Balti Jaama turu ja Telliskivi veeres. Sealne vaib on siia Eesti teise otsa kaasa toodud. Varsti näitab nende pakutav maatoit linnatoidule koha kätte. Hea toit on hea toit, olgu maal või linnas, vahet ju pole.

See reis läbi tehtud, tuleb tõdeda, et Itaaliasse, Hispaaniasse või Prantsusmaale kohe minna tahaks nüüd hoopis vähem, kui enne reisi.

Maal on elu! Mõelge, millise intonatsiooniga hääldasite seda reklaamlauset enne reisi. Ja millisega pärast. Ei teagi, kas elul linnas on üldse tulevikku…