Ajakiri

Eesti külalislahkuse arengule teed näidanud Pädaste akendes on tuli kustunud. Mõisa taassündi oodates on lohutav jagada ühe teise taassünni lugu. Huvitaval kombel toimus see täpselt samal päeval, kui Pädaste mõisahärra Imre Sooäär mulda sängitati ning mõisa uksed suleti.

Pädastes said olulise kogemuse Eesti külalislahkuse kõige tuntumad tegijad. Aga muidugi ei ole Pädaste ainus kohalikult tasemelt maailmatasemele upitaja. Mitme restorani osanik ja kokanduse virtuoos Vladislav Djatšuk ning endises maailma parimas restoranis Geranium olulise rolli välja kandnud Artur Kazaritski on kaks kokka, kes tegid iseendale Eestile nime maailma kõige glamuursemal kokavõistlusel Bocuse d’Or. See võistlus on osalejate jaoks hea hüppelaud tundmatusest tuntusse. Kõik Põhjamaad kasutavad seda võimalust usinasti.

Vladislav Djatšuki võistlustööd

Õnnelik ja õnnetu number 7

Igal maal korraldab võistlust algselt kohalik Bocuse’i organisatsioon. See toimub kolmes erinevas voorus. Kõigepealt iga riigi esindaja väljaselgitamine. Siis Euroopa eelvoor, kust pääsevad 12 paremat edasi maailma finaalvõistlusele. Ning lõpuks maailma finaal, kuhu pääsevad kokku 20-24 erineva riigi võistlejad. Nii Euroopas, kui maailmas on 7. koht Eesti esindaja seni kõige kõrgem saavutus. Vlad ja Artur saavutasid selle koha Euroopa eelvõistlusel ja Artur ka maailmavõistlusel.

Vladi edu kohe esimesel võistlusel, kuhu Eesti osalema kutsuti, tiivustas ka teisi tippkokkasid. Eesti eelvõistlusel osalesid meie kõige suuremad nimed, aga Eesti edu võistlustel ei sammunud mitte trepist üles, vaid hoopis alla. Suured nimed kaotasid motivatsiooni ja  Eesti võimaluse silma paista.

Artur Kazaritski oma abilistega ja nende võistlustöö

Siis laskis Artur ennast ära rääkida. Kutsus abilisteks Hampus Risbergi ja Magnus Rosendahli, oma kolleegid restoranist Geranium. Ja nad tegid tulemuse ära. 1. Prantsusmaa, 2. Taani, 3. Norra, 4. Island, 5. Rootsi, 6. Soome, 7. Eesti, 8. Šveits, 9. Jaapan.

Uhke koht uhkes nimekirjas. Aga rohkem number 7 Eestile õnne ei ole toonud. Meie kokkade innuga endale ja riigile nime teha on olnud kehvad lood.

Meie eesmärk on kõrgem

Aga just praegustel päevadel oleme spordis tunnistajaks sellele, kuidas treeneri vahetus Kalevi korvpallimeeskonna päevapealt tuhast välja tõstis. Miks ei võiks Eestiga Bocuse’i võistlusel juhtuda seesama?

Organisatsioon sai hiljuti uue juhi – kogenud ja võimeka Emmanuel Ville. Uus treener on leitud – maitsevõlur Mihkel Rand. Uus abikokk on jah-sõna andnud – andekas Nora Moosar. Ja mis kõige tähtsam, uus ja ambitsioonikas võistleja on leitud – Joonas Koppel. Kõlab ja näeb välja nagu dream team.

Järgmise aasta Bocuse’i võistluse Euroopa eelvooruga seotud esimene avalik üritus äratas taassünni lootuse ellu. Emmanuel Wille võttis õhtu juhi käest mikrofoni ja lausus sõnad, mis panid ehk imestama, aga mida oli hea kuulda: “Seitsmes koht ei ole mingi koht, meie eesmärgid on kõrgemal!”

Selle jutu kõrvale Vladile 7. koha toonud suitsuse lõhe uusima versiooni serveerimine tõi õige maitse suhu. 2008. aastal ei olnud niisugust suitsutamise tehnikat olemas. Suitsumasina konstrueeris Vlad ise. Niisugust suitsutamise viisi kasutavad nüüd paljud restoranid.

Selle aasta kala, millest võistlustööd tehakse, on kuldne meriahven. Ühele võistkonnale saab see olema päriselt kuldne. Kas meie omale? Igatahes Emmanuel manitses kõiki kohalviibijaid unistama suurelt.

Kui võrrelda Eesti poolt võistkonna ettevalmistamiseks kasutatavaid vahendeid alatise võitjasoosiku Norra omadega, siis on vahe mitmekümekordne. Kuid panust ei mõõdeta üksnes rahas. Ka pühendatud aeg, hea nõu ja mitterahaline toetus vajaminevate vahenditega on see, mida võistkond külalislahkusega seotud isikutelt ja asutustelt toetusena ootab. Eesti korvpallifännid said tuntuks ja lausa aukardetuks  kogu Euroopas. Järelikult potentsiaali meil on.

Liviko tegi omalt poolt otsa lahti toetades õhtusööki tõeliselt nooblite veinidega. Võistlusvalmis kogukond hakkas selle üritusega selgelt formeeruma. Uued liikmed on oodatud. Järgmine õhtusöök toimub 31. jaanuaril restoranis Kogu.